Oleme mehega koos olnud 9 a , neist 5 abielus. Meil on 2 last ( 4a ja 7a). Terve meie suhe on olnud kui Ameerika raudteel ( üles, alla, üles, alla). Kriise on olnud mitmeid. Küll sellepärast, et mehel kinnine iseloom, milletõttu ta ei räägi, ignoreerib, loodab ,et probleemid kaovad ise, kui emotsioonid vaibuvad. Ka sellepärast, et tal on tujud. Kunagi ei tea, mis tujus ta on ning ka mina ei suuda seda ignoreerida. See mõjutab otseselt ju mind ja lapsi. Kuna tal on väga pingeline töö, siis kipub ta pinged endasse koguma ning neid kodus välja valama. Oma kinnisuse tõttu, keevad tunded,mõtted , ühesõnaga kõik üle pea, siis ükskord ta plahvatab, mille käigus lõhub ka asju, mööblit. Kohati on perioode, kus teda häirib kõik kodune- küll ei ole toad piisavalt puhtad, küll pesu liiga kaua triikimata, või mina suhtel liiga palju sõbrannadega. Need oleks nagu otsitud põhjused....Vaadates tuttavaid peresid, sõbrannasid olen ma enda arust ikka väga töökas ja korralik. Olen rajanud aia, teinud mehetööd ja pole virisenud, olen teinud seda vabast tahtest. Kui mul midagi kästakse teha, siis see tekitab trotsi, et miks mind käsutatakse.
Mina olen seda tüüpi , et ma ei oska eriti üksinda olla. Tahan ,et mind ümbritseksid inimesed, meeldib suhelda, asju arutada, käia erinevatel üritustel. Lastel on ju ka siis tore ja põnev.
Lisaks iseloomude erinevustele on suhet varjutanud ka mehe kõrvalehüpe ning suhteotsingud interneti suhtlusportaalides. Neid on olnud mitmeid.
Olen kõik selle andestanud, kuna väiksem laps ei käinud veel lasteaias, ise käisin ülikoolis ning mul polnud tööd. Nüüd on mul kindel töökoht, ülikool läbi, suurem laps läheb kooli ning väiksem laps käib lasteaias.
Ja jälle meil on mõõnaperiood ning ma avastasin ta arvutist tüdrukute pildid, kellega ta oli suhtlusportaalis tutvunud. Väidab, et kõik on ainult jutu tasandil.
Nüüd on mul reaalne võimalus ära minna. Aga ma olen temas nii kinni, sest 9 a on ikka pikk aeg. On ju ka väga häid aegu olnud. Mina ei hoia emotsiooni endas, lasen kõik välja ja siis hakkab parem. Ma ei pea pikka viha. Mul on halvad asjad küll meeles, aga need ei tee nii palju enam haiget.
Mõistus ütleb ,et mine nii ruttu kui saad. Et inimest ma muuta ei saa. Ta pole hinnanud mind, minu antud võimalusi. Et tema väärtushinnangud ei klapi minu omadega. Mida ma ootan ning kahtlen. Nüüd on ta ju muidugi hea, ei taha lahku minna, sest reaalsus ilma minuta terendab. Kas mu enesehinnang on nii alla tambitud, et mul tekivad ikka andestamise mõtted. Kuna praegu on ju kõik hästi, tahaks ju et pere koos oleks. Ei taha lastele traumat tekitada. Samas, kui kauaks on kõik hästi? Ma ei tea kunagi, millal ta jälle põnevust otsima läheb ning mind reedab ja mulle valetab. Seda piiri lihtsalt virtuaalse põnevuse ja reaalsuse vahel on ju nii lihtne ületada. Samas ma ju tean ,et minu suhtes on ta armukade ning minu sellist käitumist ei aktsepteeriks. Ning lasetele tekitab pingeline vanematevaheline õhkkond ikkagi ju suuri pingeid. Nõustaja juurde ta nõus tulema pole. Eelmisel korral, kui ta enesevalitsemise kaotas ning kodus laamendas, käis ta psühhiaatri juures, kes kirjutas talle antidepressandid välja. Tänaseks ta neid enam ei võta. Peaksin veel mainima, et suurem laps pissib juba 2 aastat öösiti voodisse. Meditsiinilist põhjust sellele pole avastatud.
Mulle tundub,et ma olen üks viimane loll, kes üleüldse kaalub võimalust jääda. Tema panus minu hingehaavadele on lihtsalt liiga suur.
Ahjaa, tema vastused, miks ta portaalides käib, et tahab põnevust. Eks me ole võib-olla tõesti võõrdunud teineteisest ning ma ei pööra talle nii palju tähelepanu, kui ta tahaks. Aga probleemide korral pole ma mitte kunagi pöördunud kellegi kolmanda rüppe.
Keegi peaks mulle vist obaduse vastu pead andma ning mind reaalsusesse tagasi tooma, et ma väärin paremat meest, kes mind hindab ja austab.
See on tõesti keeruline olukord. Kui palju on teil õnnestunud mehele rääkida, mille pärast te muretsete, kuidas ennast tunnete? Kas olete rääkinud, mida kõige enam vajate? Kas olete uurinud, mis on temal puudu? Suhtekirjeldus, mille kirjas andsite, viitab sellele, et ilmselt kumbki ei saa lähedussuhtest seda, mida ootab. Igas suhtes on hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob võimaluse vastastikkuseks mõistmiseks. Mitte kunagi ei maksa jääda lootma sellele, et teine minust ehk niigi aru saab või mind sõnadeta mõistab. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni, mis mõlemat rahuldaks.
Igas suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus, tülid ja konfliktid. Kummalgi on oma õigus, oma vaade elule ja suhtele, te kumbki olete omal moel hädas. Hädavajalik on see olukord rääkida omavahel nii selgeks kui võimalik. Alles siis saab otsuseid teha.
Mõistagi on olukorras, kus pingeid on kuhjunud, väga raske ise selle olukorra reguleerimisega toime tulla. Asjatundja juuresolek ja suunamine oleksid ses olukorras kindlasti vajalikud. Ent kui see pole võimalik, on võimalik siiski püüda asjaga ise tegelda, andes abikaasale selge sõnumi, kui väga te vajate toetust, kui üksinda ennast tunnete. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu, lahendusi. Ühtki suhet ei tohiks lõpetada nii, et pole selge, mis on suhtega juhtunud, mis on milleni viinud jne. Mis eriti oluline: tuleks koos mõelda, mida peaks kumbki tegema teisiti, et suhet muuta. Kui tahe suhet säilitada on mõlemal olemas, siis on ka lootust see taas toimima saada.
