oleme koos olnud juba 7 aastat,ühe katuse all 4 ning kasvatame 2 aastast last.
Koik algas väga ilusti. Armastasin teda hullupööra. Olin nous vähem sööma,jooma,magama ja hingama,ainult et temaga saaks olla. Tema oli tagasihoidlikum. Minust vanem ja rahulikum. Vahel isegi motlesin et ei meeldigi talle,see tegi haiget. Olin kohutavalt armukade, kuigi polnud pohjust. Ühesonaga armastasin! Aastatega kasvas tema armastus samasuguseks. Kolides ühe katuse alla oli koik väga hästi. Rahaliselt olid ikka raskused,aga meil oli koos hea. Siis sündis poja ja peale seda muutus minu jaoks koik. Nagu sain aru keda ma armastasin,mis mees ta selline on...sain aru et see pole minu jaoks.
Tema armastab meid väga. Ja hoiab ka. On pereinimene ning tark ja töökas. Aga töötuks jäämine näitas kui arg, ettevotmatu, distsiplineerimatu, sihitu ja unistaja ta on ning see koik käib mulle närvidele. Ütleb et otsib ju tööd,püüab ju siit sealt midagi saada,agga ebaonnestus ja seejärel ütleb "mis teha, tuleb edasi minna". Jube kuidas see fraas mind ärritab. Edasi minna,aga kuhu -sihitu.
Talle meeldib väga süüa teha ja marjadest rääkida ja peenartest. Ei talu seda. Varem tundus see naljakas minu jaoks, aga nüüd tunnen et selline mees on nork minu jaoks. Tahan meest kes teeb sporti, on suure tutvusringkonnaga, omad palju sopru ja on asjalik, teab palju autodest,soidab atv-ga, käib jahil, pidutseb...ma ei tea...on lärmakas ja valmis ka kaklema. Aga ei tema thaba koik rahulikult ära lahendada, sopradega ei viitsi olla, uusi tutvusi ei taha luua, peod enam ei huvita, ja jousaal on igav. Aga süüa teeb heameelega alati ja koigile. Vb paljud ütlevd et jumalast hea,aga mulle ei meeldi kui punt mehi ja naisi istuvad diivanil veinid ja olud käes ja minu mees higistba köögis valmistades jamie oliveri imeroogasid. See on nagu orjamine. Jube...ja nii ei ole 1-2 korda,vaid alati kui keegi tahab ja tahetakse alati. Siis räägib lauas mida ja kui palju ta midagi kuskile lisas. Ja see söögi kiitmine ja arutamine..uhhh...vot jaaa see on toesti hea,selline kromps aga ei hakka vastu, nagu oleks rasvane aga tegelikult on see tervislik, oad sisaldavad palju vitamiine,see on täisterajahust tehtud sai, lisan ainult meresoola jne.
Kokkuvotteks olen aru saaanud et tema motlemine,käitumine,elustiil ei sobi mulle. Kuid lahku minna voi kuidas edasi elada ei suuda otsustada. Tean et pojale pole ükski mees isaks. Ja selline armastavat ja hoolivat nagu tema isa- raske leida. Ja siin tuleb see hirmus mote pähe - kas selline mees on voimeline meest kasvatama?
Kuidas edasi? Mida teha?
Kirjeldate oma elukaaslast targa, tööka ja hooliva mehena, kes armastab väga teid ja teie ühist kaheaastast last.
Suhte algusaastatel hindasite temas/aktsepteerisite mehe rahulikkust, tagasihoidlikkust ning tema hobisid - aiandust ja kokkamist.
Kaks aastat tagasi, ajast, kui perre sündis laps, on teie väärtushinnangud muutunud ning nüüdseks leiate, et teie partner ei vasta mehena teie ootustele. Kirjeldate oma meheideaali kui vastandit praegusele elukaaslasele ning te ei suuda otsustada, kuidas oma eluga edasi minna- jätkata suhet või minna lahku.
Enne, kui plaanite oma elukaaslasega tõsist jutuajamist, võiksite mõelda iseendale ja selgeks teha, mis häirib teid teie suhtes enim. Kas see on teie mees? On tegelik probleem ikka peenarde tegemises? Köögis toimetamises? Või asjaolus, et teie mees on töötu?
Mis pani teie suhte tööle ja toimima veel kaks aastat tagasi? Usutavasti olid teie mehel ka sel ajal samasugused hobid ning isiksusena ei ole ta muutunud (oli ja on endiselt tagasihoidlik, eelistab pidudele kodus olla, lahendab probleeme rahulikult jne.).
Mis on siis saanud kaalukeeleks teie suhtumise ja suhte muutumises?
On ju teada, et teist inimest me muuta ei saa. Muuta saame ikka ja ainult iseennast - oma hoiakuid, tolerantsust. Paarisuhtes tähendab see teise inimese aktsepteerimist sellisena, nagu ta on. Sest on ilmvõimatu teie partnerist, kes on kodune Jamie Oliver, teha machot...
Seega vaadake sügavalt endasse ja kui leiate, et teil on soov jätkata oma mehega suhet, ent teisenenud moel,- siis andke sellest mehele teada. Loomulikult saab ja tulebki teid häiriv teema partneriga jutuks võtta ning koostöös lahendusi otsida.
Anda mehele delikaatselt ja mina-keelt kasutades teada, missugune tema käitumine on teile vastuvõetamatu, millist kahju te isiklikult sellest saate ja mida te seoses sellega tunnete. Ning kuulata ära partneri reageeringud ja vastused, tulla toime tema tunnetega. Eesmärgiks oleks ikka toimivate lahenduste leidmine ja partneri kaasamine koostööle!
Kui tunnete, et jääte jänni oma tegelike vajaduste väljaselgitamisel ja nende edastamisel- soovitan soojalt konsulteerida enne psühholoogiga. Teha esmalt tööd iseendaga ja alles siis minna ja oma partneriga rääkida. Edaspidi võib teie paarisuhtele kasuks tulla paari- või pereterapeudiga koostöö.
