Oleme olnud suhtes pea 1,5 a. Minu eelmine suhe oli väga raske, ning sellepärast on mul olnud raskusi uue suhte puhul usaldamisega jne jne.
Nimelt on meie suhtes olnud meespool see, kes usub meie armastusse, meie tulevikku ja on mind alati keelitanud, et me saame hakkama jne jne. Tema on väljendanud armastust, kuid mina vaid kehakeeles, sõnades ei ole, sest millegipärast kartsin. Selle põhjuseks võib olla muidugi see, et mu eelmine suhe oli vägivallast mehega (5a), kes peale minupoolse armastuse ütlemist selliseks muutus... . See suhe muutis mind väga.
Ma olen praegu ülirahul, et mul on mees, kes mind tõesti armastab, kuid ilmselt ei osanud ma seda üldse välja näidata. Ja nüüd nädal tagasi teatas mu kallim, et tal hakkavad sellise suhte peale tunded jahenema, kuna tema ei suuda olla selles suhtes ainuke, kes sellesse usub. Ta ei jätnud mind maha, vaid tuli sellise avaldusega esile. See oli mulle šokk, ma ei teadnud seda, mul ei olnud õrna aimugi, sest me küll räägime omavahel aga ikkagi... see šokk avaldas minus selle poole, et ma suutsin talle armastust ka sõnades väljendada , suutsin antud suhtes tulevikku näha, kõike seda, millesse tema uskus, suutsin ka mina nüüd näha. Mul oleks nagu mingi müür eest ära läinud, kui taipasin, et ma võin temast ilma jääda. Ühesõnaga rääkisime kõigest, oleme ennast avanud, kõik mis oli sisse kogunenud, saime välja rääkida. Mees oli omakorda šokis, kuna ta ei olnud nii palju positiivsust, armastust jne minu suust kuulnud ning on veidike kõhklev, et kas ma tõesti suudan selles osas muutuda. Hetkel oleme võtnud vastu otsuse, et püüame edasi minna ja n.ö puhtalt lehelt alustada ning mees püüab toibuda sellise suuna võtmisest, kuna ta arvas, et ma ei armasta teda, et ma ei taha temaga koos olla jne. Mis te arvate, kas meil on tulevikku ja miks ma ennem ei suutnud seda kõike positiivset näha?
Öelda teisele inimesele, et armastate teda - millist sõnumit see kannab? Mis on armastus, kuidas te sellest aru saate?
Kas võib selles olla enda usaldamine, jäägitult teisele inimesele andmine terviklikult- nii tunde,- mõtte,- kui kehalisel tasandil ja vastastikune lubadus austada teist sellisena nagu tema on....
Kõrgem emotsioon, millest unistavad kõik - tunne ja teadmine, et sind armastatakse ja sina suudad teist inimest armastada on elu üks rikastavamaid kogemusi.
Miks on vahel nii raske rääkida oma kõige kallimale, oma partnerile, mida tunneme? Kartus end isiksuse/indiviidina kaotada, sulanduda "meiesse"; kartus ära kasutatud saada; hirm et see kõik lõppeb; varasemad pettumust valmistanud kogemused, nagu teie puhul...- põhjusi on palju ja kindlasti veelgi rohkem kui siin nimetatud sai.
Tunnetest rääkimine on paljudele (eestlastele) raske, ühe põhjendusena tuuakse välja meie kultuuriruumile ja inimestele omast introvertsust- emotsioone ei väljendata ja õrnadest tunnetest rääkimist ei peeta kohaseks (küll on kohane olnud väljendada negatiivseid emotsioone- näiteks viha ja kriitikat oskavad teha kõik)... vanemad põlvkonnad kasvatasid oma lapsi ka ilma kallistuste ja sõnades armastust väljendamata; paar ütles altari ees "jah" ja sellest pidi eluks ajaks piisama...
Õnneks on see muutumas, inimesed on avatumad ja julgevad enam positiivsetest tunnetest rääkida.
Kirjutate, et teie partner on kooselu ajal olnud selleks, kes sõnades oskab/tahab/suudab väljendada armastust ja on alati väljendanud usku teie suhtesse.
Nädal tagasi selgus, et teie partner ei jaksa enam üksinda uskuda teie suhte jätkumisse- kuna ta ei ole saanud teilt piisavalt tagasisidet. Ütlete, et oma tundeid olete seni vaid pigem kehakeeles väljendanud...ja sellest on ilmselgelt väheks jäänud.
Inimlikult vajame ja tahame kuulda ja saada kinnitust, et meile öeldaks, kui kallid me oleme ja oletamine, et meie partner teab seda nagunii, mis ma ikka ütlen- ei pea paika. Teie partner võis tunda end segaduses olevat, kuna nö "pilt oli aga häält polnud" ja nagu ilmnes- hakkas ta arvama, et tema tunded on ühepoolsed ja suhe hukule määratud.
Hirm kaotada kallis inimene oli see, mis sundis teid välja tulema oma mugavustsoonist või harjumusest ning avaldama verbaalselt oma tõelised tunded, mida partner oli oodanud...poolteist aastat? Teil on väga vedanud oma kaaslasega, kes suudab oma tundeid väljendada ja loodetavasti oli kogemus, et ka teie seda suudate- teile silmiavav ning annab julgust edaspidi siiralt ja julgelt öelda: "Ma armastan sind!".
Soovitaks käia mõnda aega eneseteraapias ja teha iseendaga tööd - miks ei saa/julge rääkida tunnetest. Enesest parem arusaamine, oma käitumise tagamaade mõistmine ja muutmine saab teie suhtele vaid abistav olla. Olete seda võlgu iseendale ja oma mehele.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
