Tervist, soovin saada nõu. Mehega oleme koos peaaegu 10 aastad, oleme abiellus, meil on 2 last. Nagu igas peres on raskemaid aegu ja lihtsamaid, Viimane aasta oli suht segane, töö, ülikool, kolimine teise linna. Suveks otsustasin, et kuidagi bidagi läheb käest, mõtlesin, et peaks teistmoodi elama, tahtsin mehega arutada, aga mees ütles, et enda sees on kaua valu hoidnud, ja otsustas lahku minna, kuna ei tunne neid tundeid, mida peab mees naise vastu tunda, tühjus on sees. Ütles, et ise ei tea, mida tahab, aga tulevikus meid paarina ei näe. Ma olen muidugi shokkis, küsisin, kui juba pool aastad on ta lahkuminekule mõelnud, miks ei rääkinud minuga, mul on kahju, et ma ei suutnud hea ja toetav abikaasa olla, äkki olin liiga hõivatud oma asjadega ja kodus olin juba nii väsinud, et mehe jaoks ei jätkunud aega, kuigi tema ei rääkinud ka. Ma ütlesin, et hoolin ja tahan teistmoodi proovida, kuid tema ütles, et juba otsustas lahku minna, kui ma oleks varem sellise jutuga tulnud, aga nüüd on juba hilja. Füüsiliselt ta pole lahkunud, elame ühes korteris veel, Suhtleme, lihtsalt tema hoiab distansi. Ma arvan, et võib-olla on tal depressioon, tööl ei lähe nii, nagu ta lootis ja rahadega on ka mured. Ma püüan olla hoolitsev naine, hoida meie suhet. Sest mulle on ta kallis ja ma loodan et kõik saab korda. Kas mu käitumine on õige? Kas on lootus, et kõik saab korda?
Teie peres on olnud viimase aasta jooksul mitmeid muutusi ja nendega kohanemiseks kulub sageli energiat. Sellistel aegadel võivad ka suhted pingestuda. Tugev, tasakaalus ja üksteist toetav suhe tuleb pingeliste aegadega üldjuhul toime. Kui aga midagi on suhetes veidigi korrast ära, siis võib mistahes muutus ka suhtemõra esile tuua. Suhte võib proovile panna näiteks muutused rahaasjades, töökohaga seotud pinged, kolimised, erinevad muutused pereliikmega, sh haigestumised, õppimised, töötuks jäämine jne.
Saan aru nii,et teie ei teadnud, et mees juba pool aastat on endas valu kandnud, samuti ei teadnud te, mis teda vaevab. Küll aga on selge, et ta pole sellega toime tulnud, ta pole seda ka teiega jaganud ja nüüdseks näeb lahendusena lahkuminekut. Teie aga mõtlete, milline on olnud teie osa selles, tunnete end süüdi, et pole mehe muret märganud, pole talle piisavalt aega pühendanud. Teiselt poolt vaadates lasub ju ka temal vastutus selle ees, kuidas probleeme lahendab ja millised on teie suhted. Kuivõrd on tema ise püüdnud teid kaasata enda sees toimuvasse, mida on tema üritanud ette võtta, et suhe toimiks, et tema saaks olla suhetes rahulolev? Alati on ju suhetes toimuv kahepoolne. Ei ole mõistlik otsida süüdlast, et siis vastutus suhteprobleemide eest valdavalt ühele anda. Küll aga saab selgust kui näha, kuidas on kumbki seni suhetes toiminud, proovida mõista kummagi osapoole taotlusi ja tundeid. Küllap oli mehe mitterääkimise taga taotlus ise hakkama saada, soov vältida midagi, nt nii enda kui teie tundeid, reaktsioone. Igal juhul oli mitterääkimine tema valik. Vahel usutakse, et oma valust mitterääkimine on kellegi (enda või partneri) säästmine. Kuid asjasse süüvides on see ikka vaid pealtnäha nii, sest probleemid jäävad lahendmata, pinged hakkavad kuhjuma või jääb suhe pealispindseks, toimib vaid inertsist, kergema majandamise või laste nimel. Sel kui enda sees toimuvat ei jagata teisega, ei ole ka avatust ja usaldust, see on aga vajalik, et suhe toimiks, et mõlemad tunneks end teineteisega hästi ja saaks toetuda teineteisele ka raskematel aegadel.
Teie olete mehele väljendanud soovi teda mõista, olete teadlik, et teineteisele pühendumisest jäi vajaks, näitate üles hoolivust, valmisolekut suhet hoida. See ongi peamine, mida saate praegu teha. Kuid te ei saa suhet nö kinnihoida. Ei aitaks ka mingil moel surve avaldamine. Pigem võib olla vajalik olukorra teadvustamine, kuidas praeguse olukorrani jõudisite (ilma süüdistamata kedagi, vaid mõistes vastastikust toimet) ja aktspeteerida mehe tundeid praegu ning tema otsust. Väljendage talle seda, kui olete kurb, kui tunnete kahetsust, kui olete omalt poolt valmis ka suhteid jätkama ning seejuures väljendage ka seda, et aktsepteerita ka tema otsust. See võib olla parim nii selleks, et saate edaspidi siiski jääda hästitoimivateks lastevanemateks, kui ka selleks, et anda mehele võimalus ilma survestamata teha valikuid, võtta nende eest vastutust. Mehe otsuse aktsepteerimine võib olla nii talle kui teile pingest vabanemine, mis annab võimaluse näha asju laiemalt, selgemini, tunnetada ka valikuvõimalusi, vahest koguni näha ka teid ja teie suhet uuel moel. Vahel võib toimuda seeläbi aja möödudes ka uuel viisil lähenemine, kuid igal juhul on vaja kahepoolset soovi ja valmisolekut.
Kuigi see võib olla väga raske, südames tahaksite ilmselt teda endaga jätkuvalt siduda (mis on ju loomulik), kuid ühepoolse pingutusega suhte nimel ei ole see nii või teisiti täisväärtuslik ja rahulolu pakkuv suhe. Parem vastastikku lugupidav suhtlemine kui pingeline ja koormav suhe.
