Meie lugu algas peaaegu 3 aastat tagasi. Alguses oli kõik väga roosiline, nagu ikka- Kirg oli suhtes kogu aeg olemas ning seksuaaleluga probleeme ei olnud. Lapsi meil ei ole, kuigi tema juba neid sooviks. Mina aga leian, et olen lapse jaoks veel liiga noor (23 aastane). Tema on samas vanuses, kuid sooviks juba peret..Olen üritanud mõelda asja tema kohapealt, et ehk ma siiski ka olen valmis, kuid jõudnud ikka ja jälle järeldusele, et liiga vara on laste jaoks veel.. Vähemalt minu jaoks.
Mind natuke on alati muretsema pannud on see, et mees on väga armukade. Kõige hullem selle asja juures on see, et ta reageerib minu käimistele väga lapsikult, näiteks- Hääletoon muutub KOHE ning siis kui küsin, mis viga, öeldakse, et eino mine mine, suur inimene, ise tead mis teed.. Endal on hääl nii vihane ja pettunud, kui vähegi veel olla saab. Ei ole väga tore iga kord sellist juttu kuulata. Mina ei keela teda mitte kunagi kuhugi minemast, pigem oleks mul väga hea meel, kui ta kodust välja saaks. Ma ei pooldagi, et kogu aeg on vaja kuskil käia ja midagi teha, aga vahepeal lihtsalt peab ennast tuulutama!
Pidudel käimise kohapealt veel nii palju, et eks ta kardab mind kaotada, ei ole ma ju mingisugune koll, kellest mehed kaarega mööduksid. Ning ta teab väga hästi, et paljud paluvad mind tantsima või teevad jooke välja, aga sellega asi piirdubki. Kui on suhe, on minu jaoks väga tähtis olnud kaaslast usaldada ja talle truu olla, kuid teda on eelmises suhtes rängalt petetud ning nüüd olen mina see, kes seda jama sööma peab.
Tülitseme me harva, kuid viimasel ajal on tülid tulnud lambist, ma tunnen, et see suhe ei rahulda mind enam nii, nagu varem.. Mul on temaga koos olles igav, olgugi et me näeme harva (mees töötab üle lahe ning käib kodus kuidas aga saab, kuid kodus ei ole kauem kui 6 päeva).. Ning siis kui ta koju tuleb, hakkan ma juba välja mõtlema erinevaid asju ja tegevusi, mida igavuse peletamiseks teha, mis ei ole normaalses suhtes sugugi normaalne.. Hakkan juba mõtlema, et hea oleks, kui ta veel nädalakese tööl oleks vms,. Olen harjunud selle eluga, mida mul on üksi võimalik elada!
Seksist ei hakka ma rääkimagi, kui ta koju tuleb, soovib ta seda iga kord.. Varem see mulle meeldis, nüüd aga tunnen ma täielikku vastikust, mida on kohe kurb öelda. Ma teen seda, aga teen sellepärast, et tunnen, nagu oleksin selleks kohustatud.. Alguses ei olnud see oluline, kuid mingi aja möödudes hakkas mind häirima, et mees ei soovinud üldse eelmängu teha, tema arust võiks kohe seksima hakata. Minule aga sobiks tähelepanu, üleskütmine ning muu taoline palju rohkem. Vahepeal ma olen selle peale isegi pahandanud, kuid järgmine kord on ikka sama.
Ma ei tea, kas mu tunded hakkavad otsa saama või on asi milleski muus, aga mitte miski temas enam ei köida mind kui tema naist.. Ta on muidu väga ilus, tark, hell ning hooliv ja võin 100% väita, et ka väga truu kaaslane. Aga kui ma võtan teda nagu enda sõpra või venda, ei ole asi enam kaugeltki sobiv..
Mis mind veel häirib, on see, et ise on lõpetanud kõrgkooli ning nüüd ei tea, kuhu tööle ja mis kus.. Ok, arusaadav, paljud noored inimesed ei tea täpselt, mida enda eluga nüüd edasi peale hakata. See selleks, aga mind häirib see, kuidas ta ennast alahindab, ise on VÄGA tark mees.. Kui ma räägin, et näed tema ja tema nüüd hakkasid ühist firmat tegema ning ostsid selle ja selle et siis see kallimalt maha müüa jne.., siis selle peale ta ütleb alati nende inimeste kohta halvustavalt, et ah see neil niikuinii ei õnnestu või et usud Sa tõesti, et see võiks midagi sellist korda saata. Iga kord ma mõtlen, et ma ei räägi järg kord enam midagi sellist talle, aga siis see jälle ununeb ning ei lähe kaua, kui see ka mulle jälle meelde tuleb.. Okei, räägi mis juttu tahad, kui ta ise oleks ka midagi saavutanud. Me oleme vist väga erinevad inimesed, tema lepiks väga vähesega, mina mitte. Mina tahaks edasi pürgida ikka parema elu poole, sest muudmoodi siin tänapäeva Eestis enam kahjuks ei saa.. Nüüd üle poole aasta tagasi läks ta üle lahe tööle, seda ka minu palumisel, sest kaua siin Eestis jõuab ikka tööd rabada, kui palganumber ei tõuse ning ise midagi arendama ei hakka.
Ja veel üks suur asjaolu, mis mind tema puhul häirib. Ma olen suhte algusest saadik kogu aeg erinevaid üritusi korraldanud, kõik reisid ise planeerinud ning talle üllatusi teinud (a`la taskusse kirjakesi jätnud jne). Aga kurb on see, et vastukajaks üllatuseks tuleb ainult- aitäh, väga armas. Aga ma olen öelnud, et mulle ka meeldiks, kui suhet üleval hoitakse ja pidevalt pingutatakse, et ta võiks ka midagi teha.. Aga siiani ei ole mitte midagi olnud.. Ning see teeb kurvaks. Ta nagu ei pingutaks sentigi! Ta on ka öelnud, et ei ole sedasorti inimene, aga ausalt öeldes, kui suhe tähtis, siis kaua võib ainult üks osapool pingutada?? Ausalt mina ka enam ei jaksa! Mille nimel siis mina pingutan.. Võib-olla jäi nüüd mulje, nagu ma kogu aeg organiseeriks midagi, ei, abs mitte, aga ma räägin sellistest üritustest, mida inimesed ikka aeg-ajalt koos ette võtavad. Ma olen lihtsalt väsinud mõtlemast, et mida nüüd koos teha või mis filmi täna vaadata, sest temal on lihtsalt selles suhtes täiesti suva..
Asi on jõudnud nüüd niikaugele, et olen enda peas igasuguseid mõtteid mõelnud, ma ei tea, kas lahkuminek oleks õige otsus või mitte, aga ma kardan, et hiljem kahetsen seda.. Kuid võib-olla just mitte. Mis ma öelda tahan on see, et tunnen, et tunded on otsakorral ning natuke aega tagasi ajas mulle ligi üks väga kena mees, minust natuke vanem.. Ma tunnen ja tean teda väga pikka aega. Juhtus nii, et ta suudles mind ja minul hakkasid liblikad kõhus lendama. Eks ma ikka olen varemgi vaadanud, et väga ilus mees on. Ma ei ole kunagi enda kaasat petnud ning ka selle suudlemise lõpetasin ruttu ära, kuid mõtlen sellele iga päev..Ma ei pea silmas praegu armumist, seda ei saa nii ruttu öelda, kuid ma tundsin üle pika aja, et kui see asi oleks tol ööl kaugemale läinud, oleksin ma tundnud ennast jumalannana..
Ehk peaksingi selle ära tegema ja ehk tuleb mulle mõistus koju tagasi ja saan aru, et oma mees ikka kõige parem? Või ehk saan aru, et meie suhtel ei ole enam mõtet..
Tean, et see kõlab tobedalt, et himustan teisega magada, aga ma olen ennast nende suhteprobleemidega hulluks mõelnud ning ka see teine mees ajab pea hulluks..
Mida küll teha?
Ette tänades,
Mures neiu
|
