Kõigepaelt meist, 2 last, üks eelnevast kooselust, teine praegusest(alla 3-aastane). Mina väiksema lapsega kodune, mees käib tööl. Kannatame lastega juba üle poole aasta vaimse vägivalla all. Mees mõnitab mind pidevalt, nii laste kuuldes kui muidu, kõikvõimalikke roppustega, ütleb, et ma ei oska midagi teha, ei koristada, ei süüa jne. ütleb, et ma ei kõlba kuhugi olen kalts jne. Tegelikult olen kõrgharitud, alates 18-eluaastast tööl käinud, va. lapsega kodus oldud aeg, saan kõiksuguste meeste ja naistetöödega hakkama. Mõnitab ka mu last eelmisest kooselust, teeb talle haiglasi nägusid, ütleb et sul ei ole sõpru, sa oled laisk nagu su emagi jne.Laps on koolis viieline ja teeb kõvasti trenni! Ükskõik mis ma teen, teen valesti või ei tohi teha. Peab mind raharaiskajaks, kuigi ma kuskil ei käi eriti. Ise joob iga päev õlut, käib väljas, kodus käib enam-vähem söömas, pesemas ja magamas.Mingi hetk ma ei kannata seda sõimu laste ees välja ja lähen endast välja, ning olen kahel korral juba löönud teda, mida ei pea ma üldse õigeks, kuid ühel hetkel ma enam ennast kontrollida ei suuda. Esimesel löömise korral, pakkisin ta asjad ja saatsin ta nädalaks järgi mõtlema, siis mõneks päevaks sai kontrolli alla, nüüd ma ei tea, mis edasi saab....Töölt mind koondati kui soovisin katkestada lapsehoolduspuhkuse ja uut kohta hetkel veel leidnud ei ole, otsin aktiivselt.Hing on nii haige, see on nii valus......Rääkida temaga eriti ei saa, hakkab nõmetsema ja süüdistama ning ei saa väga hästi aru mida mõeldakse. Lubab mulle kõikide asjade eest kätte maksta kui ma talle midagi vastu julgen öelda.Nõustaja juures sai ka käidud, aga sinna ta ei taha minna enam. Olen palunud tal ära minna(üürikorter, mille mina kunagi esimese lapsega üürisin), kui ma nii nõme tema jaoks olen, aga ta ei lähe, ütleb, et tema oma lapse juurest ära ei lähe. Mis ma tegema peaks?
Lähisuhe pole kindlasti midagi sellist, mida peaks välja kannatama. Kui suhe ei toimi ja seda on püütud taas tööle saada, kuid miski ei anna tulemust, tuleks ikkagi tõsiselt kaaluda lahkuminekut.
Teie kirjeldus teie ja teie mehe suhtest loob pildi, kus kannatajaks olete teie ja lapsed, õhus on ähvardusi ja vägivalda. See on ohtlik olukord kõigile teile, eelkõige lastele, kes on kaitsetud ja õrnad. Ent mõtlema peaksite ka sellele, mis on viinud teie suhte sellisesse seisu. Paarisuhtes on ikka kaks inimest, seega on osalisi ja mõjutajaid samuti kaks. Eeldan, et suhte alguses olite kaks armunud ja teineteisest hoolivat inimest - mis juhtus, et suhe sellise pöörde on võtnud?
Ma ei soovita kellelgi kiirustades lahku minna, ikka on vaja uurida, mis juhtus, mis on täpsemalt see, millegagi kumbki rahul ei ole, mis on see, mis seda alal hoiab, ja kas suhet on võimalik aja jooksul muuta nii, et kumbki oleks rahul. Loomulikult ei ole teie poolt antud kirjeldusele mehe käitumisest võimalik leida õigustusi, kuid mõista tema reaktsioone on ometigi vaja. Mis teeb teie mehe nii rahulolematuks? Millised tema vajadused on teravalt katmata? Mis tekitab temas nii terava kaitsevajaduse, et ta valib käitumiseks rünnaku?
Hea, et pöördusite nõustamisse, ent ühest korrast kindlasti ei piisa - nii nagu suhte muutumine halvaks on võtnud oma aja, nii võtab oma aja ka selle uurimine ja võimalike leevenduste otsimine koos professionaalse nõustajaga. Teinekord juhtub, et emmale-kummale ei sobi nõustaja isik, kelle juurde on satutud, siin on hea teada, et alati on võimalus minna mõne teise juurde, kellega ehk tekib parem klapp ja rohkem usaldust ning seega ka rohkem lootust, et ehk on siiski võimalik midagi muuta. Ilmselt on teil kahekesi keerukas oma suhte üle arutleda ja häid lahendusi leida - aga just seda oleks vaja teha: teineteist kuulata ja püüda mõista. Alles siis võiks jutuks võtta lahkumineku ja sellega paratamatult vajalikud kokkulepped, kui tõepoolest selgub, et ühist keelt ei ole enam kuidagi võimalik leida, sest kumbki pole nõus teisest au saama ega ka suhte heaks pingutama.
Palun ärge jätke end selles olukorras üksi ja abita. Kui mehega omavahel rääkida pole võimalik ja üheskoos nõustamisse minek ei õnnestu, siis alati on võimalik ka pöörduda kohaliku sotsiaalosakonda ja arutada sealse laste ja peredega tegeleva spetsialistiga võimalikke variante ja sekkumisi, mis kaitsevad eelkõige lapsi, aga ka teid ennast.
