Tere!
Olen kahe lapse ema, üks 4 ja teine 1,5a. Mure järgmine, olen inimene kes oskab enda sisse koguda teatud koguse stressi ja siis mingil, alati just väga valel hetkel see kõik plahvatab ja nagu ikka siis oma mehe peal. Pinge tuleb sisse liiga suurest vaimsest ja füüsiliset koormusest: pead olema laste jaoks hea ema, pisemal on just pea 2-3 nädalat jonnihood ja väga klammerdnud minu külge ainult nutab kui ma kuskile kasvõi teise tuppa ära kaon. Siis proovin olla hea perenaine, lapsed söönud kodu korras, pesud pestud jne. Proovin oma äri asjad korras hoida ja muidugi hea ja rõõmus naine olla oma kallile mehele. Vahel aga kui ma pole saanud oma aega kas siis trenni v niisama shoppama tõmbab mul selline negatiivse energia sisse, et see plahvatabki mingil väga valel ja mõttetul hetkel. Ja ku mees hakka küsima, et mis toimub siis ma suudan talle ainult seda öelda ,et mul pole olnud piidsavalt nö. oma aega. Ja muidugi ütlen ma talle ka seda et pole ma saanud trennis käia, seepeale tunneb tema et ma süüdistan teda ja et see on ebaõiglane ja sealt see nö. kinnine ring hakkab. mina tunnen, et ma annan endast kõik et perel/ lastel oleks hea olla, kodu puhas ja oma äri asjad tehtud ( kuigi kogu aeg on ajast puudust) aga mees vastupidi tunneb et ma olen temaga ebaõiglane. Ta on ka tubli, rabab tööd et me laenud makstud ja vastutab ka heaolu eest. Aga vahel tahaks öelda, et ole ka selle pisikesega kodus ja sa saad aru et pole võimalik tema kõrvalt tööd teha, ta ripub ju enamus aega su jala külje sja tahab sülle. Siit see meie probleem hakkab, mees ei saa aru kuidas pole võimali ennetada seda pinget ja mitte süüdistada teda ja mina tunnen et ma olen oma koorma all üksi sellie tunne on et saa ise hakkama, võta lapsehoidja jne. Tunnen ennast nati üksi olevana kuigi olen suhtes. Kuidas lahendada selliseid probleeme kus kumbki tunneb et annab endast kõik aga teda ei mõistet a ja teine tunneb et teda süüdistakse ?
Olete jõudnud arusaamisele millisesse puntrasse olete sattunud – palju kohustusi ja vähe võimalusi ennast laadida ning lisaks mittemõistmised mehega, mis ohustavad ja pingestavad suhteid. Nii on kahjuks liialt sageli, et mõlemad pingutavad, ootavad teise mõistmist, koormuse jagamist ja kui seda ei toimu, siis tunnetatakse ebaõiglust ja pahameelt. Ilmselt ongi ka teie nö plahavatamised sõnumid mehele, et ta ei ole piisavalt toeks, et ta ei märka teie pingutusi ja ei hinda neid vääriliselt? Seega võib tal ju õigus olla, et ta tunnetab enda süüdistamist. Seejuures aga ootab tema, et ka tema pingutusi pere heaks märgataks, kuid selle asemel olete aga rahulolematu. Niisiis esmalt vajate mõlemad seda, et tunnistate, et on olete ülekoormatud, pinges ja vajate muutust. Süüdlast selles olukorras ju pole vajagi otsida. See on loomulik, et väikeste lastega peres ollakse väga hõivatud, pere heaks toimetamisi palju, lisaks töötamised ja kõigele lisaks peaksite ju ka enda heaolulule mõtlema, nii tervisele, lõõgastusele, hobidele jne. , seega „täita oma tassi“, et energiat järkuks. Kui ise olete nö tühi, siis pole ju mida panustada, lastele, mehele, tööle jne. Kõige tähtsamaks selles olukorras on kindlasti see, et teie suhe mehega oleks hea, et saaksite vastastikku tuge, et kõigega toime tulla, veelgi enam suhe teie vahel ongi kõige alus, mis pakub rõõmu, mõistmist, rahulolu, annab hea enesetunde ja võimaldab toime tulla ka keerulistel aegadel. Ka laste muutunud käitumised, nt jonnihood, klammerdumine võivad tuleneda kodus valitsevast närvilisest õhkkonnast, mida lapsed tunnetavad.
Kui mees tunneb, et teda süüdistatakse ja teile samuti, siis nii ilmselt on, seda pole mõtet eitada ega otsida, kes rohkem. Olulisem on mõista, et te ju mõlemad püüate, kuid siiski pole rahul ja seetõttu on pinged. See tähendab, et oleks aeg midagi ette võtta. Mõelge koos, mida kumbki saaks teha, et te ei pingestaks suhet veelgi. Mida saaks teie peres ette võtta, ümber korraldada, millest oleksite valmis loobuma ja millest mitte. Kui usute, et mõlemale on teise heaolu ja vajadused tähtsad, siis leiate kindlasti ka lahendusi olukorrale. Alustage sellest, et räägita mõlemad oma vajadustest ja väldite teise käitumise tõlgendamisest ja hinnangute andmisest. Oluline on rääkida vaid iseenda nimel, st sellest, mis härib, mida vajate, mis on teile tähtis, mida tunnete (seega mina-sõnumid ja teise mõistmiseks aktiivne kuulamine).
Kui siiski näib, et teine ei hooli, ei ole piisavalt usaldust, vaja pidevalt midagi tõestada, jääb kahtlus, et teine ei panusta ja kellelegi tehakse liiga ning te ei mõista teineteist, siis võib olla abi spetisalistist, nt pereterapeudist.
