Tere. Hetkel on nii raske olla, et lausa füüsiliselt matab hinge. Läksime elukaaslasega (lõplikult?) lahku kaks päeva tagasi. Mul on suur kahetsuse ja süütunne, sest tundub, justkui oleksin ikkagi suutnud tasakaalukamaks jäädes suutnud seda kõige hullemat ära hoida. Ja armastus ei ole ju ka kadunud ning see meil mõlemal alles.
Lugu ise oli selline, et elasime koos 3 aastat, alguses ei võtnud ma suhet kuigi tõsiselt, sest tutvudes olid muud eluprobleemid nii värsked (lähedase pereliikme surm), kuidagi kujunes aga nii, et tulevase elukaaslasega oli nii hea ja lõbus koos olla, et see aitas ka kaotusvaluga paremini toime tulla, tekkis armumine ja nii me koos elama hakkasime. See käis aga väga kiirelt ja nö. reegleid me paika pannud ning kooselu käigus alles hakkasime teineteist paremini tundma õppima. Oleme üsna erinevad inimesed. Mees hiljem ütles korduvalt, et mina olevat hoopis teistsuguseks muutunud kui ma olin meie tutvudes ning et tema on ka hoopis teistsuguseks minu kõrval olles muutunud, et justkui oleks iseenda ära kaotanud vms. Samas aga on ka öelnud, et mina olen kõige kallim ja tähtsam inimene kõigele vaatamata. Tülid mis meil tekkisid olid mitut sorti kuid kõik päris keerukatel põhjustel - esiteks oli teemaks see, et ta töötab oma ekskaasa ettevõttes, ajapikku küll selgus, et ekskaasal on uus kaaslane kuid meie algusaegadel ei olnud see teada ning minus tekitas millegipärast aegajalt suurt ebakindlust see, et minu mees endisega igapäevaselt ja lähedalt suhtleb, sain aru, et nende kahe vahel ei olnud enam midagi peale lähedase sõpruse, kuid ometi näris mingi okas hinge. Lisaks oli teemaks tema soov palju aega kodust väljaspool veeta, ma ei mäletagi enam, millisest hetkest see probleemiks kujunes, sest alguses käisime ikka koos, aga vahel hakkas juhtuma, et mees läks üksi ja tuli alles kas varahommikul või järgmisel päeval, see mõjus mulle halvasti. Ma ei tea, aga ilmselt ma reageerisin üle, sest tema koju tulles olin siis juba nii solvunud ja pettunud, et enam rahulikult asju arutada või mõista püüda ei suutnud - nutsin ja süüdistasin ja siis vaikisin. Ma kahetsen seda kõike praegu kohutavalt, aga asjad on nüüdseks juba lahkukolimiseni jõudnud ja ma enam ei saa ju midagi muuta. Oli ka teatud ainete tarbimist pidude käigus ja kuna mina seda ei tee, siis ka seda oli mul raske mõista või ka tolereerida. Ühesõnaga kujunes nii, et mina olin nagu mingi näägutav naine kodus, kes ootas et mees koju tuleks ja oleks ja ilmselgelt kahjustasin oma nõudmiste ja mittemõistapüüdva olekuga kogu suhet kuni selleni, et mees enam ei tahtnudki üldse kodus olla. Ma ei tea. Nii ta on mulle nüüd hiljem ka öelnud. Ma tean, et ma tegin vigu. See oli ka minupoolne viga, et alati tülide käigus ähvardasin lahkuminekuga. Ühesõnaga ise sellest arugi saamata lõhkusin ma me suhet niikaua, kuniks see siis lõpuks puruneski. See tunne mis mind siis tabas, oli palju kohutavam kui need öised ootamised vms. Ma olen shokis. Võtsin peale lahkukolimist uuesti mehega ühendust, et oma vigadest arusaamisest talle teada anda ja küsida, kas ta on valmis uuesti proovima. See oli paar nädalat tagasi. Mees oli kahtlev, ütles, et väga raske oleks kõike uuesti kokku lappida. Et tal oli lahusoldud nädala jooksul ka üheöösuhteid, kättemaksuks mulle tslle tehtud valu eest (sest otsus lahku kolida oli minu). Ja et vahepeal on ta arvanud, et lahkumineku otsus oli lõplik. Muidugi oli see minu jaoks löök, aga suutsin seda mitte üle tähtsustada, sest sain aru, et ta elas seeläbi oma valu ja petuumust välja.Saime siis siiski veel kokku ja kohtusime minu juures mitmeid kordi ja veetsime koos ka öid. Tunnistasime teineteisele, et armastame teineteist ikka. See ongi kõige kohutavam, et me ju armastame teineteist endiselt - vähemalt mina teda endiselt - aga koos olla ka ei saa . Igatahes ei suutnud me ka sel viimasel (?) õhtul erimeelsusi vältida, sest mina arvasin, et suhtest saaks veel asja vaid siis kui me vanad asjad lahti räägiksime ja teineteisemõistmiseni jõuaksime, et need ei saaks tulevikus enam korduda. Mees aga arvas, et vanade asjade arutamisel ei ole mingit mõtet ja paremaks ei muudaks see midagi, et kui edasi koos minna, siis tuleks need lihtsalt unustada ja mitte enam puutuda. Ja sealt hakkas taas hargnema järjekordne hilisõhtune vaidlus. Lõpuks olin jälle liiga emotsionaalne, pea ei töötanud enam üldse loogiliselt jne. Hommikuks olin omadega üsna läbi ja kui tema küsis, kas me siis jõudsime kuhugi oma eilse aruteluga, siis ma vastasin, et jah, jõudsime ju jälle selleni, et me ei suuda saavutada üksmeelt ja et targem on siis vast ikka teineteisele vabadus anda - muidu oli meil peale lahkuminekut ja üheöösuhete ilmsikstulekut kokkulepe, et ehkki me koos nagu ei ela, me siiski teisi enam ei kaasa, st. seksuaalelu on ainult meie vahel - aga mulle tundus, et ma justkui pean mehe ikkagi vabaks andma, et talle mitte koormaks koguaeg olla oma emotsioonide ja valuga. Küsis veel mu käest, et ma siis äkki tuleksin talle külla, ma vastasin (jälle emotsioonide pärast, mitte et ma seda tõsiselt praegu ka nii mõtleksin), et m ei ole selleks valmis praegu ja kunagi kindlasti tulen, ühel päeval. Mees solvus. Ning sellepeale läks mees mu juurest ära, jättis mulle mu korteri võtmed ja oligi kõik. Ta oli vihane ja pettunud. Mina pisarais. Ja selline sai siis lõpp. Ma olen meeleheitel. Ma ju armastan teda kõigele vaatamata. Kas see tõesti ongi siis nüüd lõpp? Mida ma tegema peaksin. Enam ma temaga ühendust võtta ei saa, sest see oleks juba väga egoistlik, võib ju olla, et mina olen viimane, keda ta veel sooviks kohata. Võibolla sai see kiri nüüd segane ja laialivalguv, kirjutasin jälle pisarais ja pea ei mõtle üldse loogiliselt ka. Palun aidake.
Suure valu sees olles ei tohiks te jätta ennast üksi. Ka kirjutamine on abistav – saate veidigi valu enda seest välja. Hea oleks, kui saaksite kellegagi oma tundeid jagada, kellegagi, kes lihtsalt kuulab ega asu õpetama ega lohutama. Armastussuhte lõppemine on raske katsumus igaühele, ja inimesed käituvad erinevalt, et sellega toime tulla. Kõige olulisem on nõustuda oma valuga, olla nõus mõnda aega elama oma valu sees, ja kindlasti tuleks otsida toetust ja abi, kui ei jaksa. Suhte lõppemine on kaotus ja kaotuse juurde kuulub leinamine. Nii et kui te olete mõnda aega nutnud ja mõelnud ja otsinud vastuseid paljudele põletavatele küsimustele ja iseeend ja oma tundeid selle protsessi käigus aktsepteerinud, siis ühel päeval te märkate, et valu on vähenenud ja saate tasapisi oma tasakaalu ja rahu tagasi. Seejärel peaks olema võimalik ka oma eluga edasi minna.
Lahkuminekus on ikka kummalgi oma osa, nii et te ei saa kogu „süüd“ suhte lõppemises enda peale võtta – see on liialt ränk koorem. Suhtes on ikka kaks osapoolt, ollakse teineteise pidevas vastasmõjus, käitumised on vastastikku tingitud, nii et kummalgi on pool ka siis, kui suhe lõpeb. Kahju, et tihti alles suhte lõppemisel märgatakse, et suhe vajab pidevat panustamist, fookuses hoidmist, kire ja sõpruse kõrval on kindlasti vaja ka pühendumist – see tähendab vastutuse võtmist selle eest, et suhe kestaks.
On ju nii, et seni kuni paaril on koos tore olla, ei kipu nad teineteise juurest kuhugi. Ka siis, kui enam ei ole väga tore, püsitakse esialgu ikkagi koos. Nüüd on oluline see, mis „toredusest“ puudu jääb, jutuks võtta. Kui seda tehakse ja seejärel midagi muuta püütakse, on arengukriis ületatud ja saab edasi minna. Siin ongi ohukoht väga paljude paaride jaoks: ei osata märgata iseenda ja teise rahulolematust suhtega, sellest ei räägita, tülid maetakse maha, lüüakse käega: ah, mis me sest enam. Kuid rahulolematuse pinge aina kasvab. Viimast saab maha laadida erineval viisil: kes sukeldub töösse, kes üheöösuhtesse, kes alkoholi vm mõnuainetesse, kes mängurlusse. Väga paljudel inimestel ongi kergem põgeneda kui tõega silmitsi seista – rääkida on hirmutav. Ent nii käitudes probleemikuhi aina suureneb.
Keerulisemaks teeb asja see, et igas suhtes peale kahe inimese veel nii palju taustamaterjali: näiteks päritolupere mudel, elu jooksul kujunenud käitumisstrateegiad, isiksuse arenemise lugu, elukogemus jpm. See kõik kokku võib teha suhte arengu ja sellesse paratamatult kuuluvate arenguliste kriisidega toimetuleku raskemaks.
Õnneks on siiski alati ka võimalus julgus kokku võtta ning omavahel ausalt rääkida sellest, mille pärast süda valutab, mis ei meeldi, mida tahaks, et teisiti oleks. Et suhe korda saada, selleks on samuti vaja kahe inimese pingutust – kui üks ei taha või seda vajalikuks ei pea, siis pole see ka reeglina võimalik.
Suhte lõpusirgel on ikka palju valusaid küsimusi, ja lihtsaid vastuseid ei ole. Kui saaks siiski teha avatud ja siira jutuajamise, kus kumbki saab olla nii kuulaja kui ka rääkija rollis, oleks ehk vähemalt selgust rohkem. Ja kes teab, ehk on tõesti armastus alles, ja te saate koos edasi minna, kõigest läbielatust õppides.
Oli ka teatud ainete tarbimist pidude käigus ja kuna mina seda ei tee, siis ka seda oli mul raske mõista või ka tolereerida. Ühesõnaga kujunes nii, et mina olin nagu mingi näägutav naine kodus, kes ootas et mees koju tuleks ja oleks ja ilmselgelt kahjustasin oma nõudmiste ja mittemõistapüüdva olekuga kogu suhet kuni selleni, et mees enam ei tahtnudki üldse kodus olla. Ma ei tea. Nii ta on mulle nüüd hiljem ka öelnud. Ma tean, et ma tegin vigu. See oli ka minupoolne viga, et alati tülide käigus ähvardasin lahkuminekuga. Ühesõnaga ise sellest arugi saamata lõhkusin ma me suhet niikaua, kuniks see siis lõpuks puruneski. See tunne mis mind siis tabas, oli palju kohutavam kui need öised ootamised vms. Ma olen shokis. Võtsin peale lahkukolimist uuesti mehega ühendust, et oma vigadest arusaamisest talle teada anda ja küsida, kas ta on valmis uuesti proovima. See oli paar nädalat tagasi. Mees oli kahtlev, ütles, et väga raske oleks kõike uuesti kokku lappida. Et tal oli lahusoldud nädala jooksul ka üheöösuhteid, kättemaksuks mulle tslle tehtud valu eest (sest otsus lahku kolida oli minu). Ja et vahepeal on ta arvanud, et lahkumineku otsus oli lõplik. Muidugi oli see minu jaoks löök, aga suutsin seda mitte üle tähtsustada, sest sain aru, et ta elas seeläbi oma valu ja petuumust välja.Saime siis siiski veel kokku ja kohtusime minu juures mitmeid kordi ja veetsime koos ka öid. Tunnistasime teineteisele, et armastame teineteist ikka. See ongi kõige kohutavam, et me ju armastame teineteist endiselt - vähemalt mina teda endiselt - aga koos olla ka ei saa