Ma ei teagi, kust minu lugu alguse saab. Ehk aastaid tagasi kui meie suhe alguse sai. Alguses oli kõik ilus ja tore, vähemalt mulle tundus nii. Hiljem sain teada, et tal oligi teisi suhteid samaaegselt minuga. Olgu, saime asjad lahendatud ja väidetavalt olid need kõik mingid nö vanad lõpetamata asjad. Igatahes on meie suhtes olnud petmist ja valetamist. Ja mingiks hetkeks meie suhtlus katkes. Otsustasin, et ei soovi võidelda kahe eest ja tahan tunda end naisena, mitte tema emana, kes käib ise peale, et kokku saada jne. Õigemini selliseid lühemaid ja pikemaid pause on meie suhtluses olnud. Ja ma olen sel hetkel endale teadvustanud, et ma saan ilma temata hakkama. Mul on peale kurbust tulnud alati sellised väga enesekindlad ja positiivsed hoiakud, saan kõigega hakkama ja ju siis nii pidi minema, et meie teed lahku läksid. Iga järjekordne nö lahkuminek kasvatas mind ja elukogemust tuli kuhjaga. Kellelgi välja ma ei näidanud, et mu elus on toimumas sellised asjad, olen hoidnud kõik pigem endale. Pean vist mainima ka, et kõik muu mu elus on hästi - kokkuhoidev pere, toredad sõbrad, kodu ja stabiilne töökoht.
Nendel hetkedel kui meie teed on lahku läinud, olen analüüsinud iseennast, et kas ma igatsen lihtsalt seda, et keegi mul oleks või igatsen konkreetselt teda. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, sain aru, et igatsen just teda. Ja tundub, et ka tema mind, sest ühel või teisel viisil just tema alati uuesti minuni jõudnud.
Saime siis omavahel asjad räägitud ja mõlemapoolne soov oli uuesti proovida. Ausalt sai kõik asjad ära räägitud ka, oli asju mis tegid haiged ja vajasin enda jaoks selgeks mõtlemise aega. Nüüdseks oma südames tunnen, et ma olen kõik talle andestanud ja ma ei mõtle neile asjadele koguaeg. Ja need hetked kui me koos oleme, siis ongi nii. Ma ei tunne mingit kibestumust, vimma ega muud taolist. Lihtsalt nii hea on koos olla. Meie vahel on siiras hoolimine ja midagi palju sügavamat kui esmane armumine. Päris palju aastaid on meil nö ühiseid rõõme ja muresid muidugi. Aga me oleme mõlemad kuidagi nagu kasvanud ja tundub täitsa sobiv aeg nüüd uuesti proovida.
Aga nüüd tulebki minu probleem – kui me just parajasti koos ei ole, siis uskuge või mitte, ma ei saa rahulikult olla. Ma koguaeg mõtlen, et kus ta on, kellega ta on. Solvun kui ta ei käi mu juures nii tihti kui ma tahan. Kui me räägime telefoni teel, siis ma kipun kahtlema paljudes asjades või alateadlikult üritan leida midagi mille õigsuses kahelda. Vahest ma lihtsalt tunnen, et ma lähen endast nii välja, et ma oleks valmis nutma. Ma võin olla õel ja hakata lihtsalt temaga tüli norima. Siis ma justkui tahaks, et ta tõestaks mulle, et mina olen see ainus ja et pole kedagi teist jne jne. Ma olen tohutu ülemõtlja ja suudan endale ikka selliseid draamasid mõtteis mõelda, et hirmus. Järgmisel hetkel ma saan muidugi aru ja siis on piinlik enda pärast.
Ma ei saa aru, mis mu alateadvuses toimub. Ma ju ometigi olen ise enda sees otsusele jõudnud, et ma andestasin talle ja tahan just temaga koos edaspidi olla. Miks siis sellised kahtlused, kõhklused? Mis paneb mind teda nö kontrollima, igas sõnas kahtlema. Ühel hetkel olen täiesti tore, õnnelik ja rahul. Teisel hetkel kõike kahtlustav ja arukade, kohati ilmselt ka klammerduv.
Vahest ma lausa mõtlen, et ega ma ise ka ei tahaks sellise inimesega suhtes olla nagu mina. No mõtlen näiteks, et ma ei jaksaks küll koguaeg kellelegi seletada ja tõestada et ma teda ikka tõesti armastan ja ei peta jne.
Ma ühest küljest tahaks kohe temaga koos elada, kõike jagada. Ja siiani ma arvasin, et tahan seda kõike armastusest, aga äkki hoopis sellepärast, et saaksin pidevalt teda enda kontrolli all hoida. Ma reaalselt saan ju aru, et see pole normaalne. Ja mulle on alati meeldinud, kui mehel on omad hobid ja ta on iseseisev. Ja ma ei taha tunda end õnnetuna ja pinges kui teda ei ole, vaid tahan tunda siirast rõõmu sellest kui ta helistab peale paari päevast pausi. Aga selle asemel mina hakkan näiteks noomima või teen märkusi, miks ta on kadunud olnud ja pole mulle helistanud. Ma ei taha ju nii ometigi, aga väga tihti kipub see just nii olema.
Kuidas teha nii, et ma oleksin jälle rõõmus ja enesekindel. Mitte kahtlustav ja noriv. Kuidas ma saan teha nii, et minu minevikus saadud haavad ei takistaks mind tulevikku loomast – sest just tulevik koos temaga on see mida ma üle kõige tahan! Ja ma tahan ka, et ta näeks igapäevaselt minu paremat poolt, seda kes enamasti naeratab, on positiivne,muretu, elurõõmus ja sõbralik, arutleb vabalt maailmaasjade üle, on alati olemas kui teda vaja jne. Ma ju tegelikult olen seda kõike, teiste inimestega alati kusjuures. Ja see mure kõige selle pärast röövib mu ööund juba – mulle lihtsalt tundub, et ma ise ei lase endal õnnelikuks saada. Aga miks ma ei tea?
Olete palju mõelnud ja analüüsinud nii ennast kui ka oma suhet, milles on olnud nii armumist ja äratundmisrõõmu kui ka kriipivat kahtlust ja armukadedust. Olete kogenud petmist ja valu ja siiski leidnud tee ka andestuseni. Nüüd siis hing ikkagi vaevab, et ei suuda end tunda õnnelikuna.
Teie kirjast võib välja lugeda raskusi usalduse ja sellest tuleneva turvatundega. Piisava kindlustunde puudumine paneb teid ikka ja jälle kahtlustama, küsima ja kontrollima. Mõtteainet pakuks see, kus on usaldamatuse juured. Kas on olnud midagi veelgi varasemast kui juba sama mehega kogetust, milles on olnud valetamisi, petmisi ning sellest tulenevaid haiget saamisi?
Paarisuhet ei ole võimalik lõpuni mõista ilma lapsepõlve lähedussuhtes toimunu teadvustamiseta. Me kordame kogetut, leiame endale partneri, kes võimaldab säilitada tuttavlikul viisil seotust. Olete otsinud vastust küsimusele, kas vajate lähedussuhet kui sellist või just selle mehega. Vastus oli jah, just tema on see, kellega tahate koos olla. Ja see ei ole nö juhuslik, et just tema.
See, milline oli kiindumussuhe lapse ja tema vanemate vahel, kujundab ka täiskasvnuea lähisuhteid, partneri valikut. Meenutada tasuks lähedussuheteid vanematega, näiteks seda, kas isa või ema, olid teie jaoks olemas või polnud siiski piisavalt kättesaadavad, lähedal, kui vajasite? Oli neist kumbki sageli ära ning seetõttu kogesite teadmatust, ärevust, hirmu mahajäetue ees, igatsust? Oli teil lapsena võimalusi tunda end just emotsionaalsselt seotuna ja mõistetuna, kas oli võimalik jagada oma tundeid, üleelamisi, muresid, kartmata hukkamõistu ja etteheiteid? Kas saite lapsena oma küsimustele vastuseid või kogesite liialt palju teadmatust, üksteise mittemärkamist? Võimalik, et vajate pidevalt kinnitusi, et kõik on hästi ja teadmatust ja määramatust on siiani raske taluda. Vajate pidevaid kinnitusi, et kõik on hästi, sest eemalolek tekitab ärevust, näib ohtlikuna. Kui mees on ära, siis täitub teie kujutlus varasemalt kogetud, kaugele sügevale jäänud emotsioonidega, mis nüüd praeguses suhetes end ilmutavad.
Võtke endale need teemad mõtlemiseks. Kui olete selleks valmis, jagage neid ka mehega, siis mõistab ka tema teie pärimisi ja reaktsioone ning teab pakkuda seda, mida vajate. Temaga koos saate vabaneda kurnavatest kahtlustest, luua usaldussuhet ja turvatunnet, kogeda suhte ilusat poolt. Teie jätkuv iseendasse süüvimine võimaldab end paremini mõista, teha teadlikke valikuid, mis võib tähendada ka otsusust olla õnnelik siin ja praegu ja just selle mehega.
