Tere,
Kirjutan enda murest, kuna mõtlen sellele nii päevad kui ka ööd. Asja sissejuhatuseks ütlen nii palju, et mul on olnud enne minu praegust suhet üks suhe, mis kestis 4,5 aastat ning mille algusaastatel olin ma väga noor. Suhe oli iseenesest väga toimiv, kuid kui kaaslane läks teise linna õppima, siis hakkasid asjad allamäge minema. Tema käis korduvalt pidudel ning mina vahetasin kooli. Seal tekkisid aga uued tutvused ning mis seal salata, kuna enda kaaslast ma väga ei näinudki, tekkis ka üks silmarõõm. Lõppude lõpuks läksime me lahku ning see oli mulle väga valus, olen paraku selline inimene, kes võtab inimese omaks ja ei suuda temast nii kergekäeliselt lahkuda. Tema jaoks olid asjad aga teistmoodi, tema suhtles väga paljude teiste tüdrukutega ning asi lihtne- Tuleb lahku minna. Põdesin seda väga väga kaua aega, kuniks sellest üle sain. Kuid paljud asjad jäid ikkagi minu jaoks lahtiseks ja arusaamatuks. Kohtusin enda praeguse elukaaslasega 6 kuud pärast lahkuminekut. Ta on hoopis teistsugune inimene, ta on hooliv, usaldusväärne, abivalmis, armastav. Ma ei olnud sellise suhtumisega alguses harjunud, minu jaoks oli väga imelik, et keegi mind kogu aeg tibuks või mõnda teistpidi hellitavalt kutsub. Ainuke miinus tema puhul on see, et ta on ehk liiga hooliv ja mõtleb asju üle. Umbes aasta hiljem nägin ma enda nooruspõlve armastust uuesti. Olin küll koos enda praeguse elukaaslasega, kuid sellegi poolest rääkisime korra juttu. Loomulikult oli tore teada saada, kuidas temal läheb ja kuidas minul läheb. Möödusid veel aastad ning sattusime koos ühele üritusele. Samal päeval olin aga üle pika aja enda elukaaslasega tülli läinud ja selle tüli põhjustaks olin täielikult mina, ma ei salga seda. See oli üks segaduste kogum, mis lõppes väga pahasti. Pärast seda üritust kutsus minu endine kaaslane mind ja minu sõpra enda juurde edasi istuma, kusjuures seal oli väga palju teisi inimesi veel, ei kutsunud ta ainult mind. Ausalt, ma ei tea isegi, miks ma nõustusin, kuid seda ma tegin ja aega tagasi pöörata ei saa. Tunnen kohutavaid süümepiinu, et ma sinna siiski läksin. Istusime ja ajasime seal juttu ning vastu hommikut läksime sõbraga sealt ära. Mitte midagi seal ei juhtunud ega toimunud, vaid lihtsalt rääkisime. Ma ei suuda aga endale siiski andestada, miks mul oli vaja sinna minna, teadsin ju ise väga hästi, et mu elukaaslane on väga usaldusväärne ja usub mind ning ei usuks seda ealeski, et ma midagi taolist oleks teinud. Pealegi oli tülliminek tollel õhtul puhtalt minu süü.
Ma mõtlesin tükk aega, kas ja kuidas ma peaksin talle sellest rääkima, ehk ta ei usugi mind, et seal midagi ei juhtunud. Aga uskuge või ei, ma lihtsalt ei suutnud talle seda rääkida, kuigi ehk oleksin võinud. Ma mõtlen siiani, miks ma sinna läksin, ehk oli see sellepärast, et meie suhe tookord niimoodi lõppes ning minust enam välja ei tehtud ning nüüd sain ma lausa kutse külla.. Ma tõesti ei tea, aga mitte mingisuguseid tundeid ei ole mul tema vastu enam ammu.
See lugu aga tuli kogemata välja, sest see sõber, kes minuga kaasas oli, oli sellest edasi rääkinud ja juba isikule, kes tunneb nii mind ja minu elukaaslast. See viha ja pettumus, mis mulle kaela sadas, oleks tahtnud mind mitte elama panna. Mõnele võib tunduda see lugu tühisena, kuid tundes seda inimest, kes on terve see aeg minu kõrval olnud ning rabab elu ja hingega tööd, et meil paremini läheks, siis tean, et see oli talle väga valus hoop. Ta ainult karjus, miks, miks sa sinna läksid.. Ja ma ei osanudki vastata, ehk see alkohol, mis tol üritusel joodud sai, tegi ka oma töö. Ma tõesti ei tea. Elukaaslane reageeris sellele ka kindlasti sellepärast nii, sest tema elus oli enne üks pikem suhe, kus naine teda pettis ning ta sellest teada sai. See keeras kõik pea peale ja ta lubas endale, et ei usalda enam kedagi peale enda, kuniks leidis minu.. Ja nüüd tegin mina nii, valetasin talle/Ei rääkinud tõde. Ma tunnen ennast väga sandisti, see vaevab mind kohutavalt ning ei oska, kuidas ja mida edasi teha. Nimelt on mul elukaaslane välismaal tööl ning kohe peale seda jama läks ta tööle ja me ei ole saanud väga suhelda, ainult telefonitsi ja skype teel.
Olen sellest rääkinud ka enda sõbrannale ning tema oli sellest loost kogu aeg teadlik, tema arvates ei ole see asi midagi hull ning et elukaaslane mõtleb üle ja peab õppima mind usaldama, et mina nii ei tee, nagu tema endine suhe lõppes. Minu küsimus on aga et kuidas ta saab mind ometi usaldada, kui mina nii käitusin.
Olen lugenud ka erinevaid foorumeid, kus on olnud erinevad suhete probleemid teemaks ning sealt lausa karjub välja mõte, et reageerivad asjale nii hullusti hoopiski need inimesed, kes ise on midagi halba teinud ning pole olnud suhtes usaldusväärsed? Mina seda aga ei taha uskuda, aga see reageering, mis oli, oli ikka täiesti õudne. Siis uuriti see sõber üksipulki läbi ning kutsuti isegi välismaale külla, kuigi muidu ei ole ta seal kunagi külas käinud.
Ma ei tea, mida peaks tegema ja kuidas edasi käituma, enesekindlus on kadunud ning ei tea, mis sellest suhtest saab. Kas ta tegelikult ongi praegu leebunud, nagu tema kirjadest ja kõnedest paistab või teeb ta seda selleks, et Eestisse tagasi tulles saaks mind näost näkku ära saata.
Ma ei tea, ehk peaks pöörduma nõustaja poole, kuna ta on selline äkiline inimene, ei kordagi ei ole ta mulle kätt külge pannud, aga ta reageerib asjadele lihtsalt nii üle ning ka magamisega olid tal suhte alguses väga suured probleemid.
Ma tõesti ei tea, mida arvata, aga mulle tundub, et ta usuks praegu absoluutselt kõiki peale minu ning see teeb väga haiget. Ma olen isegi juba mõelnud, et ehk võtab ta minu ekskaaslasega ühendust ning viimane luuletab talle asju kokku, ma tõesti ei tea Ma usun, et ta isegi usuks teda. Ma isegi ei oska öelda, miks ma olen sellele mõelnud ning miks peaks ekskaaslane nii tegema, aga praegu ongi selline tunne, et olen üksi ja keegi mind ei usu ning ma ei saa enda süütust kuidagi tõestada ka.
Millega olin ma nii suure ja raske koorma ära teeninud, ma olen täiesti murdunud.
Palun aidake mind ja soovitage, mida ma peaksin edasi tegema..
Suured tänud teile juba ette!!
|
