Minu mure on selline: kuidas lõpetada suhe väärikust ja ennast kaotamata?
Natuke tutvustan oma elu. Oleme koos elanud 10 aastat. Elu on olnud nagu ameerika mäed. Kord tipus ja siis jälle põhjas. Mehel on joomisega probleemid. Varem oli ta ka vägivaldne, kuid peale seda kui ma ta läbi peksin ei käi ta enam kätega kallal. Iga kord kui ta joob solvab mind inetute sõnadega ja need sõnad ei kao minu mälust. Ma ei saa aru: kas saab ikka kõik kirjutada selle arvele, et olin purjus ja ei mõtle öeldut tõsiselt. Toon näite, mis on alati teemaks: "sina lehm ei teeni mingit raha, sinu palk on nii väike ja ise oled külm ja sex-i ei taha, sinu pere on selline ja tolline ja üldse tahan ma üksi elada ja lähen minema". Iga kord on tekst sama. Mees kolis 10 aastat tagasi minu juurde elama, minu korterisse ja minu ostetud mööbli keskele. Veel oli mul ostetud vana talumaja. Mees oli lahutatud ja jätnud kõik oma esimesele naisele, veel oli elanud üksi 3 aastat. Kuid kõigele vaatamata kolis minu juurde spordikoti täie riietega (nüüd on 2 autot, kõik tööriistad jne). Tutvusime telefoniteel ja kõik need kuud mis me suhtlesime oli ta endast maalinud hoopis teist inimest. Kui esimest korda kohtusime tundsin sisimas, et asi pole õige. Nägin tema näost, et on probleeme joomise ja närvidega. Kuid pikkade jutuajamiste käigus jäin uskuma, et ma eksisin. Tundsin häbi, et teen inimesele liiga arvates temast halvasti. Edasi sain jälle vihje, et asi pole õige, kui ta minult raha laenas, et ära sõita (elasime erinevates linnades). Jälle jätsin selle tähelepanuta. Ka kooselu algas nii, et ta helistas, et kolib minu juurde ja mina ei suutnud talle öelda, et ma seda ei soovi. Nii ta maabuski minu elamises oma spordikotiga. Siis see algas: joomised, solvamised ja minu pidev alandamine. Ma isegi ei tea miks ma alati andestasin, võib-olla sellepärast, et mul oli tast kahju!? Muidugi kui tal on raha siis ta teeb kingitusi ja toob lilli. Tal on hea huumorimeel ja remonditöid on ta samuti teinud. Ühiseid lapsi meil ei ole. Ma ei saa öelda: raha ta teenib, kui tööl käib. Kuid tihti satub jamadesse: varastatakse kõik ära, või joob kõik maha. Aastaid olen mina teeninud rohkem ja panustanud nö ühisesse kodusse. Põhjus joomiseks oli: me pole abielus sellepärast joon - abiellusime. Joon, sest mul pole korralikku autot - liisisin talle auto ( kuigi meil oli enne seda ostetud korralik auto). Talumaja vajas remonti ja sai võetud pangast laenu - jälle mina. Kui mees vihastab, siis sõimab alati, et ma pean talle kõik kinni maksma, mis ta on toonud või teinud. Kui leppimine tuleb, siis ütleb, et ei mõelnud seda tõsiselt. Ma ei oska elada ja tahan surra! Nüüd kus ma jäin äkki ilma oma tööst olen ise abivajaja rollis, kuid abi pole. Olen võlgadega maadelnud juba 5 kuud. Ikka ja jälle leidnud ise väljapääsu. Mees käib Soomes tööl, kuid ütleb, et kõik on halvasti ja palka makstakse vähe. Kogu selle aja jooksul on koju toonud ühe kuu maksude raha ja ma ei oska enam mida teha. Ma panin maja müüki. kuid keegi ei soovi osta. Kõik laenud ja liising on minu nimel. Mehelt palun abi, aga tema joob ja solvab. Ma ei suuda enam! Peas keerlevad mõtted kuidas kõik lõpetada, kuid see hoiab, et ma ei taha oma lapsele seda teha ja võlgasid jätta. Vahel on tunne, et lähen hulluks. Nagu ära neetud olen, tööle mind ka keegi ei võta. Olin hinnatud keskastme juht, kuid nüüd töötu ja rahatu. Viimane kord kui tüli oli ütles mees mulle jälle, et olen mitte keegi, kuna ma raha ei teeni. Mina enam ei suuda! Lugesin siin raamatuid ja sain aru, et olen lähisuhte sõltlane. Aga sisemas tahan seda kõike lõpetada. Tahan olla jälle vaba ja iseseisev. Muidugi on mul ka vead, sest olen sõltlaste suurepere vanim laps. Ma vihkan joomist, kuid püüan purjus inimesega rahulik olla. Vahel ei suuda eriti kui olen olnud väsinud ja vajanud rahu. Minu mees pole kunagi lepitust otsinud, kuigi on mind solvanud (tal on pohmellis peaga komme solvata ja välja kolimisega ähvardada). Mina olen end alla neelanud ja lepitust otsinud - ma ei tea miks???????? Ma ei saa endast aru? Miks ma seda teen, ma ju vihkan seda , et mind alandatakse. Minu laps on mind ka palunud, et lõpeta ära, kuid mina leian jälle mingi põhjuse ja positiivse asja mille nimel edasi elada. Muidugi ka lubadused, et nüüd läheb kõik teisiti. Ja mina usun... Mida teha? Ma pean tunnistama, et ta ei eruta mind enam. Mees teeb mulle etteheiteid, et olen külm ja tema vajab sex-i mitu korda päevas. Mina lausa kardan, kui ta hakkab oma õiguseid nõudma ja teesklen, sest kui sex-i pole on majas riid. Ma ei tea miks ma seda kõike ikka jätkan?
Palun aidake!
Oma kirjas annate põhjaliku ülevaate kümme aastat kestnud ja nüüdseks teile väljakannatamatuks muutunud paarisuhtest. Toote välja, et juba tutvumise alguses tunnetasite ohumärke, nagu kaaslase alkoholilembus ja teilt raha laenamine oma vajaduste rahuldamiseks.
On loomulik, et suhet alustades läheme sellesse avatud südame ja parimate lootuste ning ootustega- see teebki võimalikuks lähedussuhte. Samas teeb see meid mõneti "pimedaiks" ilmselgelt meile otsa vaatavate probleemide osas- oleme armunud ja lootusrikkad ning eirame ohumärke.
Küsite endalt, miks talusite nii kaua mehe joomist, teie alandamisi ja solvanguid? Tõite välja, et oli ka küll ka paremaid aegu (kui abikaasa oli kaine) - ning abikaasa isiksuse juures on teile sümpatiseerinud huumorimeel, remonditööoskused ja tema komme kingitusi teha ning lilli kinkida.
Ilmselgelt olete panustanud sellesse suhtesse palju- nii materiaalselt kui emotsionaalselt. Teie võtsite talu kordategemiseks laenu, liisisite mehele auto ning sisustasite kodu- ometi vastu saamata seda mida inimlikult suhtelt ootasite- armastust ega austust ning vaatamata teie ponnistustele ning püüdele pole mees lõpetanud alkoholi tarvitamist.
Ja ei lõpetagi. Teie võimuses ei ole muuta teist inimest (nii väga kui me seda ei sooviks)- seda saab teha vaid inimene ise, kui tunnistab, et tal on probleem ja soovib sellega tegelema hakata.
Küll aga saate te iseennast aidata ja selleks samme ette võtta.
Saan aru, et olete lugenud kirjandust kaassõltuvuse ehk lähisuhtesõltuvuse teemal ning leiate, et olete ka ise sõltlane. Kirjast selgub, et olete pärit sõltlaste perest, olles selle vanim laps. Kirjanduse põhjal võib öelda, et taoliste perede lapsed on pidanud muretu laps olemise asemel kandma mittejõukohast vastutust (võimalik, et pidite hoolitsema oma nooremate õdede-vendade eest) ning täiskasvanuks saanutena valivad/satuvad alateadlikult suhetesse, mis kordavad sama mustrit- olla koos alkohoolikuga, rahuldada tema vajadusi, vastutada tema edu ja ebaedu eest ja tunda süüd, kui sinuga ei olda rahul ning saan aru, et just teie olete alati lepitust otsinud-ikka ja jälle.
Küsite, kuidas lõpetada kurnavat suhet väärikalt? Viimaseks piisaks on saanud asjaolu, et nüüd, kus teil on rasked ajad (töökaotus ja võlad/laenud) ja vajate ise toetust- nii emotsionaalset kui materiaalset, te seda ei saa. Miks on nii raske lõpetada suhet, miks endiselt jätkata?
Inimestena püüame vältida negatiivseid emotsioone ja hirm üksinduse ees on üks nendest. Seetõttu võivad paljud ebatervetes ja haigettegevates suhetes olevad inimesed ikka jätkata ja jätkata... millal katkeb kannatus? Ja muidugi harjumus- ikkagi kümme aastat kooselu.
Öeldakse- parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Teie olete juba suure sammu teinud kaassõltuvusest vabanemise teel- seda tunnistanud. Teie vaimse tervenemise tee ei pruugi olla lühike ega sirge- aga ainus viis taastada murenema hakanud eneseväärikus inimese ja naisena, selleks julgustaks see tee ette võtta. Seda ei pea läbi tegema üksi, vaid kasutades spetsialisti tuge ja abi. Soovitaks otsima kas kaassõltuvusterapeudi või paari- ja/või pereterapeudi abi. Abi võiks olla tugigrupis käimisest, kus sarnaste probleemidega inimesed teineteisele toeks on.
Ja kindlasti ei pea te enda pärast häbi tundma! Olete vapper juba ainuüksi seetõttu, et jagate oma muret ja otsite abi- see näitab teie tarkust.
Siiralt teile edu soovides!
