Olen 28a ja tunnen, et olen elust niivõrd väsinud, et.... mehega koos 11a, kaks last. Me oleme kogu aeg tülitsenud, kõik need aastad. Aga nüüd viimasel ajal on kõik ainult allamäge läinud, veelgi enam. Ainult tülid, vaikimine, tülid, vaikimine.....ma enam ei suuda. Viimane tüli on kestnud juba 3 nädalat. Talle vist korda ei lähe, ei tea, sest mängib ükskõikset või siis karjub ja sõimab. Kui üritan normaalselt rääkida, ütleb ta täpselt neid asju, mis mind endast välja ajavad ja siis näitab näpuga, et miks ma peaksin sinuga normaalselt suhelda soovima, kui SA oled selline. Sa ju karjud, sa ju ütlesid seda ja toda jne jne jne. Kogu aeg olen ainult mina süüdi ükskõik mida ma ka ei ütleks. Neid katseid on olnud küll, et rääkida. Rääkida lahkuminekust, siis ütleb, et tal ükskõik, mingu ma ära vms. Samas lubab ise ka samme ette võtta, kuigi ta seda ei tee. Lihtsalt ootab vist.... Ma ei saa lihtsalt aru, mida ma kogu aeg valesti teen. Suureks probleemiks on olnud meie füüsilise läheduse puudumine, sest ta on olnud vägivaldne ja minus on käinud läbi mingi praksatus, et ma lihtsalt ei taha temaga enam voodit jagada. Ta käis paar korda psühhiaatri juures sellel teemal rääkimas (vägivaldusest) ja nüüd vibutab vaid oma näppu, et temal probleemi ei ole, mul on. Mina olen tema probleem ja mina tekitan kõik ülejäänu. Mina mingu abi otsima. Ma lähengi, aga eesmärgiga saada tagasi enesekindlus, et see äraminemise samm ette võtta, kuid see ei ole nii lihtne. Pakkusin talle ka paariteraapiat, et lähme sinna. Kohe ei peagi ehk koos minema, käin mina mõned korrad, siis tema, siis koos.....ka see ei sobinud, ikka minus ju probleem.... Ma tunnen, et ma enam lihtsalt ei jaksa, ma muudkui nutan, see kõik on niivõrd rusuv, see segab minu igapäevaelu....ma nii väga tahan sellest välja tulla, kuid mitte koos mehega. Ma tahan selle mehe jätta, sest tema oli, on ja jääb elupõliseks egoistiks, seda ei muuda mitte miski. Jah, ma olen teinud vigu, aga sellist vaimset terrorit ma ju ometigi ei ole ära teeninud  . Mul on lastest kahju, et ma ei suuda seda sammu ette võtta, ma ei saa aru mis mul viga on. Ma ju tunnen, et selle mehe füüsilist lähedust ma enam niikuinii ei taluks, aga midagi ikka hoiab.....ma olen muutunud juba tema sarnaseks, ma paugutan uksi, ma karjun. Ta valib just need õiged sõnad, et ma seda kõike teeks.... ma tean, et see on vaid ühepoolne nägemus asjast, eks tal on muidugi omad märksõnad, miks ta midagi teeb, aga üldjoontes annab see kokku ju ikka ainult ühe- väga rusuva ja haige kooselu, mis kuhugi ei vii. Kuidas see küll ära lõpetada, kuidas ennast kokku võtta? Kui mees oleks üldjoontes normaalne, et ta oskab ka tülitseda, kuid seda mitte nii õelalt, viha täis ja vastikult, siis ehk saaks midagi paremaks muuta, aga kuna ma näen, et mulle selline mees ei meeldi, mis sest, et tüli, siis ma ei taha temaga oma elu jätkata.....nii vastikut käitumist ei ole mitte keegi ära teeninud...
|
