Kõigepealt juba ette suur tänu vastuse eest. Olen nimelt sellises seisus, et oleks hädasti vaja mingit neutraalset arvamust ja hinnangut kujunenud olukorrale.
Oleme mehega koos elanud 11 aastat. Meil on 2 last - vanem on saamas kolmeaastaseks, noorem on alles viiekuune. Meie suhe on olnud alati hästi tugev, oleme koos palju läbi elanud ja minu meelest alati üksteisele toeks olnud nii heas kui halvas. Sel suvel aga toimus muutus. Seda kõigepealt mehe käitumises - ta muutus kinniseks (ta ongi üsna kinnine inimene, kuid mina olen temaga saanud alati avameelselt rääkida, nüüd enam mitte), kaugeks. Küsisin, milles asi, siis ta ärritus sageli. Arvasin algul, et võibolla on asi töös - ka seal oli tal pingeline aeg ning proovisin omalt poolt teda aidata ja julgustada töökohta vahetama, mida ta soovis. Siis küsisin otse, et kas tal on keegi teine. Tuli välja, et ta oli tutvunud mingi neiuga, kes tema enda sõnade järgi oli talle heaks sõbraks saanud, nad oli kohtunud ja suhelnud internetis. Neiu nime ta mulle avaldada ei soovinud ja kui ma palusin tal see suhe lõpetada oli vastuseks, et nad on ainult sõbrad ja mina ei saa tal keelata sõpradega suhelda. Ok, mõtlesin, et tõesti - võibolla ongi nii. Seejärel vahetas ta töökohta ja asus tööle teise linna. Meie suhe oli nüüd kaugsuhe ning kulges üsna üles- ja allamäge, osalt ka minu meeleolukõikumiste tõttu (lapse sünd ja sellele järgnev aeg, kus ma pidin üksi kahe lapse ning igapäevaeluga hakkama saama). Kulminatsiooniks võtsin siis jälle üles selle "sõbrateema", kuna tajusin, et midagi on ikka väga viltu. Tuli välja, et sõprusest oli arenenud armastus ning nad olid armukesed. Nõudsin lõplikku otsustamist - selle suhte täielikku katkestamist, juhul, kui ta soovib jääda minuga või siis minu ja laste mahajätmist. Mees lubas, et ta enam ei suhtle selle inimesega. Lõpuks avaldas ta mulle enda initsiatiivil ka armukese nime, tegemist on mehest kindlasti kümme aastat noorema neiuga, selline väga klassikaline naisteajakirja juhtum
Minu küsimus ongi, et kuidas siit nüüd edasi minna? Mul on äärmiselt raske teda uskuda ja usaldada ning ka inimesena austada, ometi lubasin, et proovime. Ta on ilmselgelt sellesse inimesse armunud, ning väidab, et tunneb minu vastu austust, hoolivust, kuid mitte armastust. Mina aga armastuseta elada ei taha... Kas ja kuidas sellest surnud punktist on üldse võimalik edasi minna?
Saan aru, et kuni viimase suveni olite oma paarisuhtega igati rahul. Enne teise lapse sündi muutus aga midagi teie suhtes ning ühtlasi on teie mees loonud uue lähedussuhte. Tänaseks on küll väidetavalt teine suhe lõpetatud ja mees on otsustanud teie juurde jääda, kuid suhe on muutunud nii teie kui mehe jaoks. Olete küsimuse ees, et kuidas edasi. Saan aru, et ka teie sees on vastakaid soove, tundeid ja mõtteid. Usaldus on saanud kahjustada ning sellest kohast on raske luua uuesti head ja lähedast suhet.
Üldiselt võib öelda, et paarisuhtes puutuvad inimesed kokku vastakate vajadustega. Ühelt poolt on soov olla koos ja teiselt poolt on soov mitte kaotada oma eripära, identiteeti ja privaatsust, mille järele samuti igal inimesel vajadus on. Seetõttu on suhe nagu tants, kus mingitel perioodidel liigutakse väga koos ja siis vajatakse rohkem õhku. See kõik oleks lihtne ja ilus, kui need vajadused oleksid samal ajahetkel partneritel samad või kui partnerid oleksid teadlikud nendest kui loomulikest vajadustest, kuid paraku ei ole see tavaliselt nii. Laste sünd ja muud elu muutused mõjutavad alati ka paarisuhet ning kahjuks ei ole lihtne märgata kohe, kui mõni oluline vajadus on kellelgi rahuldamata. Kõik vajadused ei saagi olla alati rahuldatud, kuid hea on siis sellest rääkida või endale teadvustada. Lähisuhtes on inimesed avatumad ja seega haavatavad ning selleks, et oma haavatavusega nähtaval olla ja seejärel teineteist siiralt toetada, on vaja suurt turvalisust. Tihti inimesed ei julgegi teadvustada oma haavatavust ning tekkinud ärevusega hakkamasaamiseks leitakse mingid muud viisid, milleks võib olla alkohol, kõrvalsuhe, töö, hobid, konfliktid, lastele keskendumine jne. Mõni nendest viisidest mõjub suhtele halvemini kui teine, kuid inimene teeb seda, mida ta parajasti oskab.
Küsite, et kuidas edasi. Saan aru, et hetkel on teil mõlemal soov jääda kokku, kuid te ei ole kindlad, kas see on võimalik. Üks võimalus on saada koos teadlikuks, mis juhtus teie suhtes või juhtus teie kummagi sees peale esimese lapse sündi või juba varem. On loomulik, et iga suhe satub mõne aja tagant kriisi ning nö kirjutamata reeglid on vaja üle vaadata. Lisaks satub ka iga inimene aeg ajalt kriisi, kus ta vajab selgust saada oma eesmärkides või rollides või oma olemise mõttes. Paarisuhtes turvalisuse loomise võtmeks on hinnangutest ja süüdistustest hoidumine ning kriitika pööramine oma vajaduste väljendamiseks. Tähtis on teada, et hea suhe saab olla vaid siis, kui inimesed saavad olla piisavalt terviklikud ega pea end liiga palju alla suruma. Seetõttu on loomulik, et tekivad erinevate vajadused ja sellest konfliktid. Üks võti on see, et partnerid suudavad aktsepteerida teineteise erinevaid vajadusi kuulates teist ja väljendades ausalt ennast ning usaldades, et koos on võimalik leida viis kuidas edasi minna.
Tihti on kriisi sattudes ja haavatuna raske jääda mõistvaks ja hinnanguvabaks. Seetõttu soovitan kasutada perenõustaja/terapeudi abi, kelle juuresolekul on lihtsam rääkida ning kes aitab vaadata kogu süsteemi ja leida võimalikke toimivaid lahendusi. Oluline on õppida pingetega mingil uuel viisi toime tulema, õppida rääkima oma vajadustest ning teist poolt kuulama, nii et saaks tekkida mõistmine ja lähedus.
Andestamise puhul ongi oluline kavatsus, nii nagu te ütlesite, et teil on raske austada ja usaldada, kuid püüate. Usalduse taastumine võtabki aega ning seda ei tasu liigselt tagant kiirustada. Haavade paranemine võtabki aega. Tasub endale ja partnerile väljendada, et oma kavatsust, et soovite andestada. Märk, et ollakse andestuseni jõudnud on see, kui ei ole enam soovi teist inimest kannatama panna ega karistada mingil viisil. Usalduse taastamine saab olla kahe inimese koostöö.
Kokkuvõttes võib öelda, et ilma teadlikkuseta, mis üldse on juhtunud ja toimunud, on raske õiges suunas muutusi hakata tegema. Selleks, et koos teadvustada, mis on suhtes toimunud, peab olema piisavalt turvaline ning hinnanguvaba õhkkond. Mõistmine aitab luua seda õhkkonda, kus saab olla valus ja siiski teist kuulata. Ka pereterapeudi juurde minekuga aitate te luua endale õhkkonda, kus saab rääkida ja teadlikuks saada sellest, mida pole osanud ise märgata. Usun, et armastus ei kao nii kergesti ära, vaid mattub lahendamata pingete või probleemide alla, mida ikka elus ette tuleb ja sel juhul tuleb teha üks suurpuhastus hinge ja tunnete asjades.
Võite pöörduda meie keskuse on perenõustajate poole: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Pereterapeutide kohta üle Eesti saab infot Pereteraapia Ühingu kodulehelt: http://www.pereterapeudid.ee/.
