Tere. Olen 25a. noor naine. Hakkasin mehega koos elama kui tulin linna kooli. Enne seda olime suhtes pool aastat. Nüüdseks olen elanud oma mehega koos 6ja pool aastat.
Olen segaduses ja ei saakuidagi hingerahu.
Pärast kooli lõpetamist sündis meie perre poeg, kes on 1 aastane ja 11 kuune.
Mul on väga segased tunded oma mehe vastu.
Kui ma oma esimest last ootasin siis oli meie suhe täiesti korras. Rääkisime kõikidest muredest ja probleemidest üksteisele. Aga enam ma ei suuda seda teha. Ja peale lapse sündi on meie peres pidevalt tülid, tühiste asjade pärast.
Kodus koristan, teen süüa, pesen pesu ja triigin. Kõik on tehtud, aga mul selline tunne et mees arvab et olen tema jaoks koduperenaine.
Koos me väljas ei käi.
Mehel on enne meie kooselu alustamist olnud palju partnereid. Kardan et ükspäev juhtub sama ka minuga, nagu mehe endiste partneritega. Kuigi mees tõotab, et ma olen tal ainuke naine ja jään ka ainukeseks. Ei saa ma ikka hingerahu, miski mu sees närib mind.
Mees on rääkinud ka et tahab lähimate aastate jooksul ka teist last saada, aga mina tahan peale seda, kui laps läheb sügisel lasteaeda, tööle minna. Ja tahan ennast täielikult siis tööle pühenduda. Kuigi ka kardan tööle minna, sest olen juba liialt kaua lapsega kodus olnud.
Teie suhe on kestnud üle kuue aasta, teil on ühine poeg ja mees väidab, et jääte talle ainukeseks, kuid vaatamata sellele närib miski hinge. Kas võib olla nii, et te mitte niivõrd ei kahtle mehes, tema ju soovib teiega kooselu ja veel lapsi, kuivõrd endas, sest praegune elu ja suhe ning tulevikuperspektiiv ei ole selline, mis teile rõõmu pakub?
Teie ei soovi lähiajal jätkata koduperenaise rolli, te ei tunne end selles ka praegu hästi, see ei rahulda teid. Paistab, et teil on raske olnud selle eest seista, mida teie tahate ja kuidas pereelu ja oma tööelu ette kujutate. Sageli on nii, et igapäevased sagedased nn pisitülid räägivad ka millestki enamast, rahulolematusest suhetes. Kui tunnete, et te pole rahul, siis rääkige sellest kindlasti, mis teid häirib ja mida vajate. On see abi kodustes toimetamistes, lapsega tegelemisel, on see koduperenaise rolli väärtustamine, mõistmine, et soovite peale ema rolli ka teisi eneseteostusi, teie arvamustega arvestamisi, rohkem tähelepanu teile kui naisele, ühiseid koosolemisi vm. Kõik, mis on teile tähtis on loomulik ja teid ei aita see, kui seda maha salgate või mehe eest varjate. Ka mehe arvamus ja ootused tulevikuks on olulised. Kuulake ka tema ära ja arutage koos, kuidas ühitada perehuve, nii mehe kui ka teie enda ootusi. Teise lapse sünd on mehe soov, kuid selles peate ju ka teie saama kaasa rääkida. Võimalik, et mees mõistab teie soovi end tööalaselt teostada ja omakorda teile võib olla soovitud teise lapse sünd mõne aasta pärast.
Niisiis, praegu oletan, et teil on olnud keeruline väljendada mehele oma arvamusi , kartmata tema võimalikku mitteaktsepteerimist või koguni hülgamist (viitate tema varasematele suhetele). Te ei tunne end piisavalt turvaliselt, toetatuna ja mõistetuna. See olekski peamine teema, millega tegeleda ja millest mehega ausalt ja avatult rääkida.
Nagu ikka, on tähtis vastastikku teineteist ära kuulata, teist maha tegemata, teineteise vajadusi ja erimeelsust tõsiselt võttes, et koos lahendusi leida, nii, et mõlemad rahul oleksid ja suhtest rõõmu tunneksid.
