Tere! Käes keeruline periood elus - hiljuti lõppes pea 14-aastane kooselu elukaaslasega. Meie suhe käis tõusude ja mõõnadega juba mõnda aega, viimased paar aastat oli tuntavalt kehvem kvaliteet suhtel. peres kasvab 3,5-aastane laps. Kuna olime noored, kui suhtlema hakkasime, saab meie puhul rääkida kindlasti lahku kasvamisest, kuid määrava tähtsusega olid kindlasti ka meie erinev arusaam probleemide lahendamisest - kui mina soovisin asjade läbi ja endast välja rääkimist, siis mees on ülikinnine ja pigem suhtumisega, et "kui ei räägi, siis probleemi pole". suhte algusaastatel suuremaid probleeme polnudki, olime kaks vaba inimest, kellele meeldis koos elada, mõlemad töötasid, tegelesid oma hobidega jne. enne lapse sündi rääkisime läbi, et mehel on väga aeganõudev töö ning väga aeganõudev hobi - et viimase arvelt tuleks pere jaoks rohkem aega leida. nii kahjuks ei läinud. mehe tööga kaasnes üldse palju stressi - avalikkuse tähelepanu, pikad õhtud, töised nädalalõpud, keeruline puhkuste planeerimine jne. lisandus veel ka stress liig kiirelt ja emotsionaalselt tehtud koduostust kinnisvarabuumi lõpu poole. lisage sellele väikese lapse kasvatamine ning mehe arvamus, et olin lapsega liiga pikalt kodune ning saategi ühe pingeid täis suhte. kuna mees oli nii kinnine, minetasin isegi oskuse asjadest rääkida ja me ei arutanud sstressi ja pingeid tekitavaid asju omavahel läbi. mees arvas, et mina ei toetanud piisavalt tema tööalaseid ambitisoone, mina aga tundisn end lapsega tihti üksikuna. mõtlesin isegi viimase aasta jooksul korduvalt lahkuminekule, kuid kuna laps veel suhteliselt väike ning tulen ise lahutatud perest, siis ikka üritasin endast parim anda ja suhet toimima panna. Samas mõtlesin isegi, et võib-olla oleks lihtsam isegi üksi last kasvatada - kui mees oli tööreisidel, olin kuidagi rahulikum, teadsin, et san vaid iseenda peale loota, kui ta oli kodus, eeldasin ja lootsin, et ta aitab kodus ja lapsega rohkem. Aasta algul teatas mees mulle, et soovib siiski lahku minna ning et tal on vähemalt viimased 6 kuud olnud kõrvalsuhe oma kolleegiga. Olin ka ise veidi midagi sarnast kahtlustasin, kuna suhte kvaliteet oli kõvasti viimase aasta jooksul halvenenud, omavaheline emotsionaalne ning ks füüsiline lähedus palju kehvem jne. ei olnud enam tore koos olla, polnud nagu millesti rääkida jne. kõik tundus punnitamisena ja pingutamisena. Kui mõned kuud tagasi mehelt kõrvalsuhte kohta pärisin, siis ta eitas seda kindlalt. Teadmine, et inimene, keda oled siiski tahtnud usaldada ja keda pea pool elu tundnud oled, sind pettis ja sulle valetas oli suur shokk. Päris esimene emotsioon oli isegi kergendus (kuna sihe oli kehva ja ma sain selleks nö konkreetse põhjuse), siis järgnes shokk ja paanika (materiaalne vastutus ning minust saab üksikvanem), nüüd on tunneteks suur pettumus ja nördimus ning isegi viha. mehe uuel naisel samuti laps ning mulle teadamat on neid kõiki omavahel juba kokku viidud jne - lootsin, et sellised asjad arutame enne läbi. mees ei taha oma otsusest kellelegi rääkida, leppisime kokku, et tema räägib oma perele ise, kuid ta venitas ja venitas sellega ning kui ma ühele ühisüritusele ei ilmunud, siis tekkisid küsimused mulle ja rääkisin oma eks-ämmaga näiteks ise.ees ootab kolimine lapsega ning nende kolimine meie praegusesse koju. endalegi üllatuseks võtan asju ikka väga emotsionaalselt - kui mõtlesin konkreetselt seikadele, kus mulle valetati, siis läks süda füüsiliselt pahaks. hetkel on raske toime tulla viha ja pettumuse emotsiooniga, kuna pean ju temaga lapse tõttu korduvalt nädalas kokku puutuma, ega tohi lapse ees oma emotsioone näidata ega nende omavahelist suhet rikkuda. miks see nii raskelt mõjub, kui isegi tegelikult suhtega enam ammu rahul polnud? (nüüd ma muidugi mõtlen, et kui kaua see neil tegelikult kesta võis ja meie suhet mõjutas - kas uksuda poole aasta juttu, kui koos töötati oluliselt kauem). on nõuandeid, kuidas asjast kiiremini ja edukamalt üle saada? kuidas eks-elukaaslasesse suhtuda? kas lubada lapsel juba mehe uue perega suhelda, on laps selleks nii kähku valmis? halvad emotsioonid söövad ennast ka seest, uni on häiritud ning tööle keskendumine ka raskem - see kõik on kindlasti normaalne, kas tulebki nö läbi põdeda või on teil mingeid abistavaid sõnu, nõuandeid edasiseks? aitäh!
Lahkuminek, pika suhte lõpetamine on reeglina raske, see on valus kaotus vaatamata sellele, mis asjaoludel see kõik juhtus. Valus kaotus ja suur pettumus toob kaasa kriisi. See olukord, mida kirjeldate, kirjeldab selgesti ühtlasi seda, mis juhtub kriisis iga inimesega: ajuti tundub, et juhtunuga on võimatu leppida, olukord toob kaasa ja tõstab esile palju raskeid ja segaseid tundeid, on palju (ja kaootilist) mõtlemist see-üle, miks nii läks, kes on süüdi, kuidas ma nii rumal võisin olla, äkki oleks ikka saanud veel midagi parandada, kuidas ta ikka võis midagi sellist teha jne jne. Enne kui olukorra mõistmiseni ja sellega leppimiseni jõutakse, käiakse läbi palju erinevaid tundeid. Alles kui kõik see on läbitud, on võimalik taas oma eluga edasi minna – läbielatu ja kogetu tõttu loodetavasti ka tugevamana. Lähisuhe on inimese põhivajadus läbi elu, seetõttu on selle lõppemine ka nii raske, eneseväärtustunne saab kõvasti kannatada.
Kõlab ehk karmilt, kuid läbitöötamata tunnete eest pole kellelgi pääsu. Parem nendele siis kohe otsa vaadata. Nii võiks esimene asi, mida enda heaks saate teha, olla iseenda vastu mõistev, aktsepteerida oma tundeid, öeldes endale, et kõik see, mis teiega praegu toimub, kuulub selle olukorra juurde, rahunemine ja tasakaalu jõudmine võtab aega, kuid ühel päeval see kindlasti juhtub. Kriisi läbimist ei saa forsseerida, see võtab ikka teatava aja, emotsionaalne selginemine võtab üldiselt ikka vähemalt aasta jagu aega. Samas, kui tunded jäävad läbi töötamata, võib kriis jääda väga kauaks vinduma.
Lapse kasvatamisega ja tema eest hoolitsemisega seonduv on mõistagi teie ühine asi, sest lapsevanemad olete ju ikka. Ka majanduslikku laadi kokkulepped on vajalikud, samuti lapse jagamist puutuvad kokkulepped. Kui isal on uus suhe, siis mõneti on paratamatu, et ka laps selle inimesega kokku puutuma hakkab. Kõige enne vajab laps aga eakohast selgitust juhtunu kohta, samuti on last vaja kursis hoida kõikide muutustega: kus elama hakatakse, kus on kodu, millal ta on issi, millal emme juures jne. Mida rahulikumalt mees ja naine oma lapsevanemlikke asju ajada suudavad, seda parem lapsele. Isa-ema tülid on lapsele suur emotsionaalne koormus, samas pole lapse eest võimalik tundeid varjata, parem siis välja öelda nt ma olen kurb, ma olen pahane jms, sest lapse jaoks on inimene justkui klaasist – laps tajub ka neid tundeid, mida varjata püütakse, ja see on ju segane olukord kõigi jaoks, kui tuntakse üht ja räägitakse teist. Eriarvamusi ja pahameelt saab väljendada ka emotsionaalset kõrgtemperatuuri vältides.
On hästi tähtis, et teil oleks selles olukorras ka kellelgi toetuda, olgu nendeks siis sõbrad või vanemad. Tähtis on, et te ei jätaks ennast üksi, kindlasti vajate enda ümber ka hoolivaid inimesi, kellega jagada igapäevamuresid ja ka valu, nii on veidigi lihtsam.
