Olen kahe 14 a poisi ema ja hetkel ootan uut beebit.Minu lugu sai alguse mõni aeg tagasi,kui läksin lahku oma alkoholilembelisest poegade isast,kellega sai koos elatud 16 aastat.Nüüdseks on lahku minemisest möödas aasta,sest mõnda aega elas lasteisa veel meie juures,kuna tal polnud kuhugi minna.Tagantjärele aga mõistsin,et ta viivitas ,sest soovis kooselu jätkumist ja nii nagu ikka lubas ka joomise maha jätta.Mina aga olin endale selleks ajaks kõrvale leidnud juba uue mehe,kes mind toetas ja mõistis.Seega pidin uut suhet oma poiste isa eest varjama...aeg läks ja muutusime uue kaaslasega aina lähedasemaks ja seeläbi jäi ka poiste isa aina võõramaks,kuid tema sellest aru ei saanud vaid õigustas oma käitumist ja läks niikaugele ,et hakkas ähvardama mind ja uut meest.Seetõttu olime sunnitud lõpuks ikka lahku minema ja nüüdseks olen endisest elukohast eemal elamas koos uue mehe ja poegadega.Kirjutama ajendas mind see tõsiasi,et lihtsalt igal asjal on piir ja ei suuda enam kõigi asjadega korraga toime tulla.Poiste isa jätkab helistamist ja sms-ide saatmist,olen juba nr. ära vahetanud,kuid sai lastele peale käies minu uue numbri.Algselt ähvardavad kõned,nüüdseks armastusest õhkavad kõned.Kuidagi ei saa hingerahu tagasi.Pean veel mainima,et poistega ta halb ei olnud,neile andis ta kõik,mis sai ja kainena tegi ja toimetas nendega koos.Nüüd uue perena elades ja uuelt mehelt ka last oodates ongi suurim mure teismeliste poegadega,kes rohkem hulkuda tahavad kui õppida.Lisaks uude kohta kolimine,uus kool,uued sõbrad,suur tüdrukute poolne tähelepanu,uus tulevane beebi,uus mees ja uus kodu...ja isa katkematu kurtmine,mis mind sageli rivist välja viib.Siin on nii palju asju koos,et ei tea enam ise ka kust peaks alustama.Olen olnud poistega liiga leebe ja nüüd on tulemuseks,see,et kui välja ei luba ja käsin õppida,siis üks lubas isa juurde kolida.Mis ei tule kõne allagi mitte.Olen täitsa nõutu ja hetkel on minu mureks number üks siiski pojad ja nende õppimine,sest teismeliste käitumised on raskesti mõistetavad.Kasuisa on igati tubli,kuid mul võtab aega seniks,kuni ma luban kellelgi teisel oma lapsi kasvatama hakata ja ta on öelnud,et ta ei sekku enne kui ma seda soovin.Sest tema on väga range kasvatuse saanud ja tal pole ka eelnevaid lapsi,teoorias on tugev,kuid praktikas mitte.Tegelikult ei tahaks ma muud kui rahus rase olla,kuid see on vist võimatu.poiste läbisaamine minu uue mehega on minu arust normaalne,ta võtab neid kui täiskasvanuid ja temaga käituvad poisid ka normaalselt ja austavad teda,kuid mina olen omam ja minu kannatus pannakse tõsiselt proovile.Mida siis vastata teismelisele,kes tahab kolida isa juurde,kes isegi ei saa oma eluga hakkama,laps teab seda väga hästi.Ja seda kõike põhjusel,et ema ei lase õue ja sunnib õppima.Olen siiski hooliv ema,aga ka minu võimetel on piirid.Ette tänades!
Olenevalt vanusest võivad lapsed lahutusele ka erinevalt reageerida. Teismeis toimub niigi suuri muutusi, otsitakse iseend, protestitakse, kõik see on vajalik nende iseseisvumiseks. See kõik aga ei tähenda, et nad ei vajaks vanemate hoolt või et neile poleks tähtis, kuidas vanemad neisse suhtuvad. Lahutuse käigus võib teismeealine eralduda ka mõlemast vanemast, hoiduda nendevahelisest konfliktist.
Praegu olete mures poegade õppimise pärast, nende „hulkumise“ pärast ja soovi pärast ise juurde elama minna. Selles võib peituda soov oma elusse puutuvat otsustada, kohanematus uue olukorraga, võimalikest pingetest eemale hoida.
Piire ja selgust on vaja ka 14-aastatele, kuid samas tuleb neid ka kaasata. On asju, mida olete kindlalt otsustanud ja see ei kuulu arvustamisele. Näiteks ei peaks saama poisid kaasa rääkida selles, mis puudutab teie otsustust isast lahutada, samuti uue suhte loomist. Küll aga peaksid saama poisid suhelda isaga. Oletan, et teil ei ole kindaid kokkuleppeid, kuidas see võiks toimuda. Seejuures on siiski tähtis, et üks koht oleks kodu ja teine see, kus aeg-ajalt, nt nädalavahetuseti külas käiakse. Kui nüüd poisid on hakanud tahtma isa juures elada, siis vajate avatut vestlust selles, kuidas see mõte neil on tulnud. Nad peavad saama väljendada, millega nad rahul ei ole, kuidas nad end uues peres tunnevad, ka seda, et nad isaga koosolemisest puudust tunnevad. Kõik see on ju loomulik. Seejuures te ei pea nõustuma sellega, et nad ära kolivad. Teie saate selgitada, kui oluliseks peate poegadega koos elada, et soovite nendele parimat, et muretsete nende õppimise pärast ja nad on teile kallid nüüd ja ka siis, kui perre sünnib veel laps.
Võib ju olla, et poistel on raske olnud kohaneda muutustega. Teie elukaaslast omaks võtta pole ju ka sugugi kerge. See, mis teie ja isa vahel toimus ei tähenda, et lapsed ei võiks olla ikka kiindunud mõlemasse, isa on neile ikka oma ja turvaline.
Mida saaksite veel teha, lisaks poegadega tõsisele vestlusele? Teie suhted eksmehega on teile kurnavad. Tundub, et mehel on rakse olnud leppida teie lahkumisega, ka temal on raske oma tunnetega toime tulla. Kas on mingi võimalus temaga rahu sõlmida ja aidata tal aktsepteerida lahutust? Võib ju olla, et ka poiste raskused on seotud sellega, et teie vahel ei ole saavutatud mõistlikku tasakaalu ja nad mitteteadlikult püüavad „rahustada“ pingeid, asudes aeg-ajalt ka isa toetama. Teie suhted poiste isaga võib osutuda väga oluliseks teeks ka poisse tekkinud probleemides. Te peaksite suutma olema vanemlikult poistele toetavad ja mitte üksteisele vastutöötavad.
Veel on tähtis teie suhted uues kodus. Nii ongi, et mehel ei ole mõistlik kohe isa rolli üle võtta ja praegu ongi tähtsam hoida head läbisaamist. Kui aga head suhted on loodud, siis ka mehe arvamus posite tegemiste suhtes võib olla siiski vajalik. Kui ta on pereliige, siis vaid eemaltvaataja roll võib olla üsna ebamäärane, ka ebaturvaline. Kui poisid usuvad, et mees soovib neile parimat, seega mõjub hoolivalt, usaldusväärselt, siis kindlasti on teretulnud ka mehe arvamused poiste tegemiste kohta. Oma eemalolekuga võib näida ta ka ignoreerijana, mitte tõsiselt võetav või koguni ükskõikne, mis ei ole ka ju poistele hea. Hea oleks see, kui poisid näevad teid ühtsena, seega kui olete milleski erimeelt, siis võite seda omavahel klaarida.
Seega vajate muutunud olukorras ka muutusi praeguses suhetes. Arvestage poistega, nende püüdlustega ja nende enesetundega ning seejuures väljendage selgelt oma seisukohti ning kõik see peab mõjuma üksteisest lugupidavalt, üksteisest hoolivana.
