Tere!
Ma ei teagi kust alustada.Mul on suured probleemid äkkvihaga ja põhjuseta keeran ennast üles.Kui ma põhjuseta vihastan,võin ütelda väga halvasti,sageli kui mees välismaal,võin talle kümme sõnumit telefoni teel saata ja süüdistada asjades,mis pole tõesed.Vahel ma tunnen nagu usuksingi et ta nii paha on.Ma ei taha enam nii elada.Ma ei taha oma perekonda kaotada.Kas ma olen juba skisofreenik juba.Täna oli meil mehega väga suur tüli,kus ta otsustas et ei taha enam minu kõrval olla,kui ma abi ei otsi.Vihastan enamasti siis kui mees sõprade juures on.Kuna ta töötab välismaal,siis tema arvates on õige kui ta kodus oleku ajal käib vaatamas sõpru.Mina saan seda teha kuna tahan.Ta ei saa aru et ka mina tahaksin laste kõrvalt väljas käia)lapsi on 2:tütar13 ja poeg 2,6aastane.Töötan ka nii öösel kui päeval.)Vanus mul 34.Koos oleme mehega olnud juba 8 aastat.Ta armastab lapsi ja tegeleb nendega.Aga tal see viga ka alkoholiga ja meie tülide põhipõhjus ongi see.Aga viimasel ajal ärritab mind kõik.Pakkusin välja pereteraapia,kuid tema arvates on viga üksnes minus. Ma ei taha oma pere kaotada.Kas on üldse abi sellele häirele?
Teie kirja järgi oletan, et tunnete end suhetes mehega väga ebakindlalt ja teil on raskusi tema usaldamisega, vähemasti siis, kui olete teadmatuses. Saate küll ratsionaalselt mõeldes aru, et pole alust kahtlusteks, kuid mehe eemalolek, määramatus, alkoholilembus muudab teid ärevaks. Pingete kasvades, üritate sellega omal moel toime tulla. Seega võib mõista sõnumite saatmisi, kontrollimisi, küsimuste esitamisi, rahulolematuse väljendusi jms. kui teie viisi tulla toime oma ärevusega. Kui te ei saa vastuseid või kui mees ei tee nii nagu vajaksite (eelistab olla sõpradega, tarbib alkoholi), et end rahulikuna tunda, õõnestab see teie kindlustunnet, olete mures, muutute pahaseks, vihaseks. Näib, et teie vajaksite mehega rohkem koosolemisi, samuti kinnitust, et ta ei kao kuhugi, et ta on teie jaoks olemas. Mida rohkem vajate teie kinnitusi (ka sellele, et ta hoolib ja mõistab teid), seda rohkem avaldate mehele ka survet, mis on jälle mehele raske taluda ja see paneb teda aga järjest enam eemalduma, teid ja suhteteemasid vältima. Mida rohkem ta väldib, seda ebakindlamaks ja ründavamaks muutute teie. Püüan selgitada, millisesse nö nõiaringi võite olla sattunud ja pole mõtet otsida kes on süüdi, kelles on viga. Keegi pole süüdi, te olete kaks erinevat inimest, kes käituvad suhetes erinevalt ja see on loomulik. Tähtis on mõista, mida kumbki vajab, et end suhetes hästi tunda. Seetõttu oleks ikkagi pereteraapia väga vajalik ja loomulikult ikka koos, sest te olete ju mõlemad olulised osalised teie omavahelises suhtes. Pereteraapia aitaks leida rohkem selgust, mis teie suhetes toimub ja leida viise, mis aitaks teil end teineteisega hästi tunda.
