Tere!
Soovin spetsialisit nõu sellises küsimuses.
Abikaasa on alkohoolik, joob tsüklitena. Tänaseks joob kuuendat päeva ja selle aja oleme olnud lastega ämma juures. Tunnen, et enam ei jaksa niimoodi ja hakkasin enadle ja lastele üürikorterit otsima.
Kui ma nüüd lähipäeviul saan sobiva pinna, siis mõtlesin, et lapsed peaks saama ka võimaluse oma koduga hüvasti jätta. Lapsed on vanuses 5a. ja 3a. nad küsivad juba oma koju ja issit ka.
Täna rääkisin sõbrannaga ja tema arvas, et lapsi ei tohiks mingil juhul enam oma koju lubada. Et peaks ämma juurest otse uude koju nad viima ja varsti nad unustavad eelmise koha.
Mina kahtlen selles....
Arvan, et hüvastijätt aitaks lõpetada ühe elu tsükli ja kuigi see võib tekitada küsimusi ja võibolla ka trotsi... oleks see konkreetne tegevus, mis annab neile märku asjade kulgemisest ja õpetab edaspidiseks eluks, et tegevusi ja suhteid tuleb konkreetselt lõpetada, mitte lahtiseks v ripaklile jätta.
Tahaks teha nii kuidas lastele selles raskes olukorras oleks kõige parem hingelises mõttes. ja seepärast soovin psühholoogi arvamust sellel teemal.
Tänan!!!
Olete teinud oma otsuse ja nüüd on ees olulised muutused. See on igati vajalik ja tunnustusvääriv, et mõtlete põhjalikult ette, milline viis lastega toimida on neile parim. Kõige tähtsam on lastele kindlustunne, mis ja kuidas nüüd muutub ning samavõrd oluline on neid ka säästa nn täiskasvanute teemadest ning säilitada lugupidav suhtumine ja kontakt mõlema vanemaga.
Ma ei tea kindlat vastust küsimusele, kas te peaksite andma lastele võimaluse oma koduga hüvasti jätta. Vastuse selle mõju ja vajalikkuse kohta laste heaolu tähenduses annaks rohkem see, kuidas te seda hüvastijättu korraldaksite, millise tähenduse sellele annaksite, kuidas selle juures ise käituksite, kuivõrd valmis ise olete lahkumiseks ja kuidas suhtleksite mehega. Igast pisiasjast võib oleneda, kas see on lastele hea või halb.
Kindlasti on vajalik piisav ja eakohane info lastele, samuti ausad, konkreetsed ja pigem lihtsad vastused laste võimalikele küsimustele. Kuidas seletada lastele, miks te koju enam ei lähe, tehes seda nii, et te ei halvusta isa ja ei kaasa lapsi tahtmatult täiskasvanute muredesse - see osutuda kõige keerulisemaks.
Arvestades laste vanust võib olla vajalik öelda, et see ongi teie ja isa vaheline asi ja otsustasite nii ja kõik. Samas lisage, et lastel jääb tulevikus võimalus kohtuda isaga ja külastada oma kodu (loodetavasti on see võimalik), kuid te peate selles isaga kokku leppima. See tähendaks seda, et teil jääks võimalus veenduda isa valmisolekus lastega suhelda ja vastutust võtta. Esialgu võib teil endal olla emotsionaalselt keeruline rahumeelseid suhteid hoida ja kokkleppeid sõlmida. Küllap olete pettunud ja kurnatud ning vajaksite ise stabiilsust ja aega muutustega kohaneda. Ka lapsed vajavad seda. Laste huvides on püüda säilitada tuttavaid igapäevaseid asju nii palju kui võimalik (sama lasteaed, päevarütm ja tegevused, tuttavad asjad, suhtlemine vanaemaga jms.).
Vastused sellele, mis on hea ja mis aitab lastel uues olukorras toime tulla, saate laste käitumisi, enesetunnet ja meeleolu jälgides. Soovin ka teile endale head toimetulekut ja meelerahu. See, kuidas teie end tunnete, mil määral pakute neile turvatunnet, on lastele praegu väga olulise mõjuga.
Üks raamatusoovitus ka - sellest võite saada samuti toetust ja vastuseid tekkivatele küsimustele: Phil M.Stahl "Lastekasvatus pärast lahtust".
