oleme olnud koos nüüdseks rohkem kui 7aastat ja on ka lapsed. viimasel ajal on aga väga raske. probleem on selles,et mees soovib,et ma meie ühisest kodust üksinda välja koliksin kiiremas korras ning tema ja lapsed unustaksin. sügisel, alates septembrist olen käinud tihti väljas, peaaegu igal nädalavahetusel ning mees on üsna kindel et olen kohanud kedagi teist/teisi kuna käitun kahtlaselt. järele mõeldes on tal selleks ka põhjust,sest ma olengi käitunud kahtlaselt,et mitte käituda kahtlaselt. see on keeruline,ma tean. viimasel ajal on raskusi iseendastki aru saamisega ning olen päris palju põgenenud asjadesse süvenemise ja lahendamise eest. hakkasime koos elama siis, kui mina olin 20.alguses ja kohati mulle tundub,et olen nö oma mina kaotanud, ma ei tea, kes ma olen peale selle et olen laste ema. sest selline tunne on, et mehe jaoks ma polegi muud. ma tunnen puudust tema lähedusest,mis meil varem oli ja usaldamisest. ta saab aru sellest,et ta hoiab eemale,oleme üritanud või õigemini tema on üritanud viimased kuu aega kõigest rääkida mis poole aasta jooksul on toimunud.aga mina ei suuda. tuleb täielik kramp ja ma lihtsalt ei suuda midagi rääkida, sest ta süüdistab mind nii paljudes asjades. et ma olen valetaja ja liiderdan ega hooli oma lastest,ammugi siis temast,kes peaks tegelikult nr 1 siin elus olema. mul on tunne et ma ei suuda neile süüdistusetele vastu hakata.ja ma ei tunne neis asjus endal süüd olevat,küll valetamises. sest ma varjasin või õigemini jätsin rääkimata kus ja kellega olen väljas käinud. see on minust rumal,sest oleks siis olnud midagi varjata,kuigi ei ole. ma ei tea miks ma kartsin, tihti ma nägin et teda ei huvitagi see mis ja kus ma mida teen. ta kunagi ei küsi,kuidas su päev on läinud või mis plaanis. see teeb haiget,kui ma olen tema jaoks eikeegi. samas mees väidab,et ju siis oli puudu "tõelisest mehest" kes kallistab ja ma otsisin seda mujalt ja leidsin. see tõelise mehe jutt on minu suust kuidagi poolikult lendu läinud lause,et mehed peaksid oma kaaslast hoidma ja kallistama ja armastama ja tema ei tee seda. aga ma ei ole otsinud ega leidnud kedagi teist, ma olen talle ka seda öelnud,et mul oleks see võimalus olnud,aga ma ütlesin ei. seda ausust on ta minu vastu ära kasutanud ja igal võimalikul juhul ette heitnud. ja ta ei usu ega usalda mind üldse. ma ei oska seda usaldust enam kuidagi taastada.üle päeva ta küsib,kas mul on midagi rääkida,et kui ma rääkida ei suuda,et kirjuta siis kiri. ja ikka ma takerdun sama reha otsa, et ei suuda. mida ma räägin kui ei ole midagi rääkida. ma olen öelnud,et mul oli/on masendus ja kriis. käin uuesti koolis peale lastega kodus olemist ning tunnen kuidas kõik lendab mul käest, ma ei suuda nii kiiresti ja osavalt kõike teha. kodus lastega,koolis oma asjadega,kuna on loominguline eriala.et kõik jookseb kokku ja ma ei jõua.m ul läheb paljudes asjades vaja aega ja süvenemist rohkem, pikaldaselt. enda vanemas eas noortega koolis käija samas rütmis on päris pingeline,laisk olen ka muidugi. mees on väga hea isa, teeb süüa ja mängib ja hoolitseb kõige eest. mina olen nö muidusööja,seda ta heidabki mulle ette, et tema enam kinni ei maksa minu lihtsat elu, kus tema tegeleb lastega, sõidab nendega nädalavahetustel maale et mina saaksin siis noorte poiste ja tuttavatega 2 päeva väljas käija.ning kui tema tuleb pühapäeva õhtul ,siis ma olen pahur ja käsin lastel vaikselt olla,sest mul vaja nüüd järsku õppida. see on olnud nii,ma ei vaidlegi vastu ja tal on õigus mu peale vihane olla. päris palju on selles kõiges ka üksiolemise vajadus.ma ei tea kui arusaadav on see et ma tahan lihtsalt üksi olla. või et tahan elus ka muud kui olla ainult laste ema. ta heidab mulle palju ette ,et lapsed on minu jaoks justkui näitamise vahend teistele mingist täisulikust elust või ma ei teagi mis,et tegelikult mid ei huvita,ma tahtavat viimasel ajal anilt oma loomingulist potentsiaali arendada. aga see ei ole minu arvates lahendus, kui ta käsib mul 2 päevaga asjad kokku pakkida ja ära minna, sest sellist ema pole lastele vaja.. ma armastan teda väga ja ma näen kuidas oleme teineteist kaotanud.ja ma näeb ka seda,et tema ei ole nõus enam midagi lootma ja ootama muutust. mina olen ja tahan ,aga ma ei oska üksi kuskilt alustada kui põrkan vastu seina kogu aeg. ma tean et peaksin temaga rahulikult ja ausalt rääkima, ma üritan, vist liiga vähe. aga see lõppeb alati tema süüdistustega ja minu nutuga juba kuu aega. ta ei saa aru,miks mul nüüd on nii jamasti kõik,et enne ma ju tundusin õnnelik,vähemalt särasin tema meelest küll,et arvatavasti kellegi teise jaoks. võibolla ta tahab näha et justkui mul oleks keegi teine,et siis muutuks asi lihtsamaks,kergemaks mitte andestada või ma ei teagi. ma viimased pool aastat olen palju ainult iseeenda peale mõelnud,ma tean et see on viga.aga ma tunnen,et ma oleks muidu iseenda kaotanud. ma olen olnud segaduses,raske on seda seletada kellegile teisele,kui enda sees on selline tunne et kõik on katki ja millegil pole mõtet. ka siia pereterapeudile olen korra aja kirja pannud,et tulla ja rääkida siis ehk kellegi juuresolekul, kes aitaks suunata. aga ta ei olnud nõus. põhjuseks et mina ju ei räägi ka kahekesi koos olles,et miks peaks midagi muutuma kellegi kolmanda juuresolekul ning ta ei soovi võõrastega asju arutada.
ma tunnen vastupidi,et kellegi teise objektiivne vaade aitaks ehk midagi parandada.
Perekonna arengufaasidest esimene on paarisuhte algus, millele järgneb lastega periood ning seejärel saavad lapsed suureks ja lahkuvad kodust ning paar jääb jälle kahekesi. Kahjuks juhtub aga tihti perekonnas see, et lastega elamise perioodil jääb paarisuhte eest hoolitsemine soiku. Väikeste lastega peres, kus lapsed vajavad palju tähelepanu ja hoolt, võivad vanemad unustada mitte ainult paarisuhte vaid ka iseenda.
Ütlete oma kirjas, et olete justkui oma mina kaotanud. Saan aru, et vajate tajuda, kes te olete peale selle, et olete ema ja naine. Kirjast jääb mulje, et te vajate ennast leida ega taha oma perest tegelikult ilma jääda. Olete vaadanud probleemidest ja küsimustest mööda, kuid saate aru, et nii ei saa jätkata. Saan aru, et tahate leida lahendust, kuna kirjutate siia ja olete ka pereterapeudi juurde plaaninud minna. Mees soovib teiega rääkida ja soovib, et oleksite pere jaoks rohkem olemas ning tema kannatus hakkab katkema ning soovib, et läheksite kodust ära. Paarisuhte üks paratamatu vastuolu ongi see, et inimesed vajavad teineteist, kuid vajavad ka olla indiviidid ja iseseisvad. Paarisuhtes olev lähedus ja avatus teeb inimesed haavatavaks ja kui keegi saab haiget, siis selle valu tõttu makstakse justkui teisele kätte ja see teeb teisele haiget ja nii hakkabki valu aina suurenema kuni suhe jõuab kriisi. Süüdistused ja hinnangud teevad alati haiget ega aita inimestel lähedust ja head suhet taastada.
Hea suhte jaoks on vaja emotsionaalset turvalisust, mis tähendab, et teist inimest võetakse nii nagu ta on ja püütakse mõista. Te ütlete, et teil on raske ennast mõista ja seetõttu käitute viisil, mida on raske ka mehel mõista. Te ütlete, et räägiksite mehega, kuid te justkui ei tea mida rääkida, sest teie enda sees on suur segadus. Teil on väikesed lapsed, kes vajavad, et te leiaksite ennast üles ja oleksite siis nende jaoks olemas. Võib oletada, et ka teie mees vajab pigem siiski seda, et oleksite jälle olemas ja mitte seda, et te pere unustaksite.
Kuna te ise olite valmis pereterapeudi juurde minema, siis ma julgustan teil kindlasti ka üksi sinna minna. Ma saan aru, et esialgu on teil vajadus iseenda vajadustest ja olemisest aru saada ja endaga kontakt luua. Kui teate, mida vajate ja mida otsite, siis on teil ka lihtsam oma mehega suhelda. Pereterapeudiga saate rääkida endast ja rääkimises neutraalse inimesega, kes teid ei süüdista ega anna hinnanguid on võimalik teil ehk saada selgust ning teha seejärel vajalikke samme just selles suunas, mis õige tundub.
Soovi korral võite lugeda ka raamatuid, mis võivad samuti uusi ja ehk selgust loovaid mõtteid pakkuda. Mõned head raamatud suhetest on järgmised: „Teekond soovitud armastuseni" H. Hendrix ja „Suhete alkeemia“ V.Saat
Kui teil mõlemal peaks tekkima soov oma suhtega töötada, siis on võimalik osaleda PREP-paarisuhtekoolitusel, kus saab arendada oma suhtlemisoskuseid ning kus räägitakse erinevatel olulistel teemadel – andestamine, pühendumine, vaba aeg, seksuaalsus ja sensuaalsus, konfliktide varjatud teemad jne.
Lisaks on võimalik ka osaleda Imago suhtetöö kursustel, kus on samuti võimalik võtta aega ja tegeleda oma suhtega grupis või individuaalselt.
