Mul on mure selline: Ma olin oma mehega üks ja pool aastat koos ja ma jäin rasedaks mees oli siiani hea ja tahtis nii väga last kuna ma olen 19 aastane siis ma vahepeal mõtlesin et teen aborti aga mees suutis mind ümber veenda ja nii ma siis seda ei teinudki, kõik oli supper hea mees oli armastav ja hooliv, kuni mul hakkas rasedus paistma siis otsustas et temal on aeg väljas käima hakkata just siis kui mina ei saanud enam kusagile minna, mingi aja möödudes see kadus seniks kuni ma sünnitasin ja pärast sünnitust läks asi veel hullemaks ta läks soome tööle oli soomes kaks nädalat tuli eestisse ja kodus ta üldse ei püsinud oli vaja koguaeg igal pool käija ja sellest need tülid tulidki ma ei tahtnud ju koguaeg üksi olla. Ja see on kestnud juba neli kuud, nii siis jättiski mind maha,kuna temal nüüd vabad käed teeb mis tahab ja on kus tahab siis kui kutsun teda last vaatama siis ütleb et tal pole täna aega et tuleb esmaspäev aga ta on eestis nüüdseks olnud kaks nädalat ja selle aja jooksul on ta oma lapsega kaks korda koos olnud ja mõlemal korral tund aega.mina jäin ju lapsega üksi peale selle käin ma veel koolis ka. Ja nüüdseks oleme me kuskil kuu lahus olnud kõik on nii sassi nutan koguaeg olen tujust ära ja närviline nii raske on minul ma ei jaksa enam ja ei tea mida ka teha, tean et see mees pole seda väärt aga ma ei oska kuidagi eluga edasi minna. Kuigi väga tahaks.
Üksinda koos väikese lapsega ja segaduses – see on tõesti raske olukord. Kindlasti vajate kedagi, kellele saaks toetuda – on teil vanemad, õde, sõbranna? Kui teil on keegi, kes hoolib, teid kuulab, aitab ehk ka lapse eest hoolitseda ja teda vahel hoida, siis see on juba veidigi kergendav. Palun ärge jätke ennast üksinda, kindlasti küsige abi.
Kui olete võtnud vastu otsuse oma eluga edasi minna, siis see sisemine otsus on kindlasti teid toetav. Kuid inimesel on tunded ja siin ei piisa ainult otsusest. Ei saa võtta vastu otsust mitte tunda – tunded ei allu seesugusele otsusele. Lähisuhte lõppemine toob kaasa valu ja pettumust – ja neist tunnetest selginemine võtab aega. Esimene tarkus ükskõik milliste tunnetega toimetulemise juures on lubada endale neid tundeid tunda. Seni kuni me oma tundeid eitame või alla surume, on nemad meie valitsejad. Kui aga respekteerime oma tundeid, need tasapisi vaibuvad või muutuvad, samuti saame oma tunnetega tegeldes anda neile tähendusi ja selgitusi. Kooskõlalisus kuulub inimese juurde. Kui ma ütlen endale, et mul pole valus – aga tegelikult on, siis valu pigem suureneb, sest me püüame eitada midagi, mis on ilmselgelt meie sees olemas. Hea oleks, kui saaksite oma valusaid ja kurbi tundeid ning mõtteid kellegagi jagada, ka see aitab valu leevendada ja läbi töötada.
Kui suhe lõpeb, ei tohiks ise ennast paljaks varastada. Ikka on vaja endaga kaasa võtta kõik see, mis oli ilus ja seda, mis ei olnud ilus, püüda võtta kui õppetundi.
Kirjutate, et mees jättis teid maha. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, siis on vähe lootust, et suhet jätkata saab. Ent vahel juhtub, et lahku minnakse ilma uurimata, mis tõi suhtesse nii palju rahulolematust, et see lõppes ja sel juhul jääb uurimata ka see, mida ehk oleks muuta saanud, et mõlemale oleks sobinud koos jätkata. Kui ka teil juhtus nii, et lahkumineku põhjused on läbi arutamata, siis peaksite püüdma mehega rääkida ja teda ka kuulata. Aus ja põhjalik vestlus, kus kumbki saab rääkida ja loota teise mõistmisele, võib tuua selgust praegusesse segasesse olukorda.
Teie suhe oli veel väga noor, kui juba sündis laps. Ka te ise olete alles 19. Paarisuhtel on oma loogika: see loksub paika 2-3 aasta jooksul, selle ajaga õpitakse teineteist tundma, aegamisi tekib paari ühisosa: ühised tegemised, vastutuse jagamine, tulevikuplaanid... võib ka juhtuda, et suhe lõpebki pärast esimest kirglikku ja põnevat aastat, sest ühisosa ei osata ega taheta luua ning otsustatakse hoopis lahku minna. Vahel juhtub, et laps sünnib paarile just selles suhtestaadiumis, kus ühisosa on veel väike ja kus pole veel otsustatudki, kas jäädakse kokku või mitte. Kui lapse sünd paari justkui sundseisu paneb, on see halb olukord, sest paari kokkujäämise algne põhjus peaks peituma mehe ja naise soovis olla paar, vastutada oma koosolemise ja suhte kvaliteedi eest - see kahe inimese kindel tahe on suhte vundament. Kui laps sünnib paarile, kus selle nn vundamendi ehitamine alles pooleli, peaks paar endale paremini aru andma sellest, et tegu on väga pingelise olukorraga, kus on eriti vajalik teineteise kuulamine ja toetamine, teadlik lähenemine konfliktolukordadele, pinge leevendamine selgete kokkulepete ja hea ajajuhtimise kaudu jms.
Vahel juhtub ka nii, et paar on veel vähe koos olnud, kuid laps tahab juba tulla. Isegi kui üheskoos rõõmsasti otsustatakse, et lapse sünd on tore ja loodetakse parimat, siis lapse sündides olukord siiski muutub põhjalikult ning toimub lahkuminek. Asi on selles, et kui suhe on veel noor ja välja kujunemata, siis võib lapse sünniga kaasnev pinge lõhkuda hapra suhte või ka lihtsalt kiirendada selle ilmnemist, mis ka ilma lapse sünnita lahku oleks viinud. Paljud noored paarid ei kujuta ka ette, kui palju aega ja vaeva nõuab väikese beebi eest hoolitsemine, ei tulda justkui selle pealegi, et imik vajab hoolt 24/7 . Selle pinge väljapidamine võib olla raske ka juba paikaloksunud suhtes olevale paarile – mis siis veel noores suhtes.
Ehk on nende teadmiste taustal võimalik mõtiskleda ja kõike seda lapse isaga arutada. Kui juhtub, et paarisuhtest siiski midagi välja ei tule, siis lapsevanemad olete mõlemad – mitte ainult teie. Nii et sel juhul peaksite tegema kindlaid kokkuleppeid, kuidas saab lapse isa teile toeks olla – ka majanduslikult, see on iga isa seaduslik kohus.
