Tere, oleme mehega koos olnud üle 10 aasta ja meil on 3a ja 1a lapsed. Olen nooremaga kodune. Järjest sagedamini tekivad meil tülid sellest, et ka mul on vajadused, nt end välja magada või minna mõnikord tunnikeseks kepikõndi tegema, et olla omaette. Ta ütleb, et "võtku ma hoopis lapsevanker ja mingu niimoodi välja jalutama, sest kepikõnd poole mingi sport ja ma teeksin seda ju niikuinii ainult ilu pärast! Kui ma tahaksin sporti teha, siis saaksin seda teha sellel ajal, kui noorem laps magab, sest meil on kodus trenazöör olemas". Aga lapse magamise ajal saan ma teha asju, mida ma muul ajal teha ei saa! Nt kodukeemiaga kodu puhastamine või söögi tegemine jne. Sest segamini kodu pärsib minu indu teha muid asju. Ma ei ole perfektsionist aga sassis köök, pesemata pesu, tolmukord ja asjad põrandal ei lase mul ka muudele asjadele keskenduda.
Noorem laps on hommikuti väga varajase ärkamisega, tavaline äratus on meil kl 6-6.30. Uuesti läheb ta magama ~kl 9 ja magab kuni 2h korraga. Kui olen palunud tal nädalavahetusel ühel hommikul laps võtta, et saaksin koos vanema lapsega mõned tunnid kauem magada, siis tööpäevadel kuulen, et "mine nüüd magama, laps ju magab, saaksid end välja magada". Aga ma olen hommikul kl 9 väga ärkvel, sest hommikukohv on joodud ja vanem laps lasteaeda viidud! Mu organism on üles ärganud ja ma olen indu täis.
Ja miks tema ei saa last varahommikul võtta- tema põhi argument on, et ta on öise eluviisiga ja ainult nädalavahetustel saaks ta hommikuti välja magada. Ja töö ning kooliasju saab teha ainult siis, kui mina lastega magama lähen, sest siis on vaikne. Tavaliselt läheb ta magama kl 2 öösel. Ja alates laste sünnist magab ta eraldi toas.
Me oleme nendel teemadel väga palju vaielnud ja nutnud. Olen lugenud sarnaseid probleeme ja väljapakutud lahendustega üritanud ka meie probleeme lahendada aga tulutult. Sest kui ütlen, et ajakirjades pakuti selline lahendus, siis hiljem, nähes mul ostukotis mõnd naisteajakirja, teeb selle kohe maha ja kuulen pikka monoloogi, et need on naiste ajuloputajad. Lõpuks me jõuame tülitsedes sinnani, et minu väited pole mingid argumendid ja kõige hullemal juhul ka selleni, et miks me lapsed üldse muretsesime.
Jah, lõpuks me lepime, kus mina tunnistan, et tekitan probleemi mittemillestki. Ja tema teeb palju tööd pere hüvanguks, sest kui minu emapalk lõpeb, peab ju tema laenu maksma ja peret üleval pidama.
Ja veel- ta on väga aeglane. Kusagile sõites, ma tahan alati teada väljumisaega, mis kellaks lapsed valmis seada. Nii tean, kuidas aega planeerida. Aga lõpuks juhtub ikkagi nii, et kui mina hakkan lapsi riidesse panema, hakkab tema alles minult küsima, mida selga panna. Ja selleks ajaks kui tema valmis saab, on mul kõik asjad autosse viidud ja lapsed autos juba ootamas. Ja siis pean mina veel ka autoga sõitma, et tema saaks läpakas töö asju teha. Loomulikult jõuame vahepeal ka tülitseda, sest ma tekitavat paanikat seal kus seda pole. Ma lihtsalt kiirustan teda sellepärast tagant, et nooremal on kas uneaeg tulemas või peame mingiks kellaks kohal olema.
Ma ei tea, kas ma olen liiga nõudlik ja asi on minus?
Tänades! E
Olete võtnud seista oma vajaduste eest, milleks Teil on kahtlemata õigus. Ka “tugev eesti naine” vajab puhkust ja lastevaba aega, seda eelkõige selleks, et olla hea abikaasa ja ema. Kirjeldatud olukord annab teavet, et abikaasa seisab oma vajaduste eest jõulisemalt, on kindlustanud endale puhkamise võimaluse.
Kahtlemata on tegemist vajaduste konfliktiga ja selle lahendamine on pereelu mõnusaks kulgemiseks absoluutselt hädavajalik. See, et olete võtnud asja ülesse, on väga hea. Mõistlik lahendus saab sündida võitja-võitja meetodi kasutamise läbi. Panen kirja selle protseduuri samm-sammult.
Veel enne arutelu juurde asumist tasub rääkida meetodis endast ning valida koos sobiv aeg.
1. sammuna on vaja määratleda konflikti olemus vajaduste, mitte lahenduste keeles, s.o. rääkida sellest, mida me kumbki vajame, mitte kuidas seda saavutada (lahendus). See on äärmiselt oluline!
2. sammuna peaks kirja panama kõik võimalikud lahendused nö ajurünnaku stiilis, ehk kõik, mis kummalgi pähe tuleb.
3. sammuna on vaja hinnata kirjapandud lahendusi
4. sammuna valida lahendus, mis tõesti sobib teiele mõlemale ja mida olete valmis ellu viima
5. lahendus tuleb teostada
6. mõne aja pärast on hea lahenduse toime üle vaadata.
Kas see toimib vastavalt meie mõlema ootustele? Kas same nüüd mõlemad puhata? Kas meil on enam aega teineteise jaoks? jne.
Selge on see, et kahe väikese lapsega peres on pinged kerged tekkima, selles pole midagi hullu. Oluline on aga konflikte võtta lahendada ja teha seda arukalt.
Alati võib kasutada kõrvalist abi, õnneks on noored inimesed varmad kasutama perenõustajate konsultatsioone. Peale professionaalsete abistajate tasub üle vaadata ka peresisesed ressurssid: vanaemad-vanaised, tädid-onud, muud sugulased ja head tuttavad, nad kõik aitavad teid meeleldi, et saaksite lihtsalt puhata ja kahekesi olla.
Maksab meeles pidada, et ka lastega peres on baasiliseks naise-mehe suhe, mille kvaliteedist oleneb ka laste turvalisus ja heaolu.
