mul on üks väga suur mure.
Minu 6 aastane püsisuhe on lõpusirgel, s.t. et olen endale tunnistanud, et minu ja mehe vaatenurk ja poolehoid erinevad üksteisest. Mees näeb, et hakkab mind kaotama, kuid kokkuleppel lubasime natuke aega vaadata, enne kui lõppotsuse langetame. Kuu aega tagasi kolisin välja kodust õe juurde, vahetult enne seda tunnistasin talle, et vajan kodusest pingelisest keskkonnast eemaldumist, kuna põen juba pool aastat buliimiat ning õde aitab mind üle saada. Ta oli toetav ja arusaav. See põhjus oli tõsi, kuid tegelikult mitte esimene põhjus.
Suve alguses tutvusin teise noormehega, kes võitis minu südame ning ma tundsin end elus esimest korda, et on keegi, kes täiesti loomulikul moel on minuga samal mõttetasandil ja mõistab mind poolelt sõnalt. Kolisin välja, kuna uus noormees ei taha leppida faktiga, et eksi korteris endiselt olen. Tema ei tea mu söömishäirest midagi. See on ainuke asi, mida temaga jagada ei taha, kõik muud traumad ja saladused on meil jagatud ja läbi räägitud, tunnen end vabalt. Tahan ise probleemist jagu saada, enne kui vana saata uude algusesse kaasa võtan. Käisin koolipsühholoogi juures, kuid tema jäi nõutuks ning andis pealiskaudset nõuannet.
Nüüd on minu uus suhe seal maal, et avastasin koleda tõe- isoleerin end alateadlikult, et mitte edasi liikuda. Olen tugevalt kinni vanades, halbades ja kinnistunud harjumustes. Ma olen suve kesksaadik juurde võtnud nüüdseks 11 kg ja ma ei suuda end armastada. Hetkel olen küll sinisel lehel, kuid tööle mineku suhtes on kaalutõusu järel vastakad tunded. Ei suuda end kuidagi kokku võtta, iga päev luban uuesti alustada. Püüan ja vääratan, uuesti ja uuesti. Vihkan end ja enda moondunud, haiget keha. Nagu otsiksin alateadlikult põhjust, et kinni hoida end ja mitte edasi liikuda, sest plaanid on meil suured- siin oma kraam kokku kolida ja välismaale kolida, nii pea kui viisaasjad aetud. Ja kõik seda lühikese aja jooksul. Palju radikaalseid ja vastutusrikkaid muutusi, lühikese aja jooksul. Tean, et uue ja tundmatu ees tekitab hirm sellist käitumist, kuid minu söömishäire algas suve alguses, kui olin saavutanud tippvormi ning kartsin seda kaotada. Tööl olen esinduslik inimene ning 9 h päevas rohkete pilkude all, see lisas õlile tuld juurde.
Kolimine saab olema suur muudatus mu elus. Võimalik, et viisadega nii hästi ei lähe ja peame Eestisse jääma, kuid ma ei taha uue noormehe juurde sellisena kolida. Ma ei salli end enam üldse. Kui suvel end armastasin ja kõik oli hästi, siis nüüd jälestan end ja kaalu tuleb nii toidust kui ka ilma toiduta (teen ka regulaarselt trenni). Söömishäire on mu tervise juba piiri peale rikkunud ja haige keha ei saa enam kuidagi hakkama ise. Leian end üha sagedamini mõttelt, et ehk läheb meil ebaõnneks see viisa- ja kolimiseprotsess, siis umbes nagu pääseksin .Aga ei - mida ma mõtlen ?? See on ju ebanormaalne, see on ju mu uus tulevik, täis õnne ja helgust, mida olen alati tahtnud ja unistanud.
Noormees hoiab minust väga kinni ja usub minusse, leiab minus sisemisi väärtuseid (mitte välimust) ning pole mitte midagi mu kumeruste kohta öelnud, see olen mina ise, kes end pidurdab, kes asja üle mõtleb ja hullemaks teeb.
Nüüd juhtus hiljuti nii, et otsustasin, et tahan haiguslehel kodus rahu saada ja teavitasin, et ei oota teda endale külla. Mille peale ta oli väga löödud ning ei mõistnud. Tegin talle palju haiget.
Ma ei suuda olla õnnelik ega vaba. Toitmishäire ja kriitika keha suhtes on halvanud mu mõtteviisi nii, et ei ole enam see inimene, kes enne olin.
Põhjustan sellega palju valu inimestele enda ümber- osalt on see ka vana suhte purunemise põhjus (mitte põhi, kuid aitas kaasa) ning tunnen, et rikun sellega põhimõtteliselt ka uut suhet, enne kui see tekkima on hakanud.
Milles on asi ja kuidas ma end aidata saaksin ? Tahtmine end kõigest maailmast ära isoleerida on nii tugev ja raske, elurõõm ja õnn ning säde on täielikud kadunud. Samas olen nagu sõltuvuses - ülesöömisest, toidust jms...
Muidugi noormees ei tahtnud leppida, et ma mingil põhjusel tahan "omaette olla" ning tuleb mind ikka vaatama. Aga ma ei tunne end üldse vabalt, olen kammitsetud, varjan end pikkade riietega jne jne. Kõik väiksemadki detailid jms. Kaalusin paastulaagrisse minna ja seal mõtteid ja organismi puhastada, ma ei tea kas see aitaks. Kaalusin perearstile minna buliimiaga, ma ei tea, kas nad väljastavad mind sinisele lehele selle probleemiga. Aga ma tahaksin väga rahu saada. Tahaksin terveks saada.
Kasutan vastamiseks mitte just traditsioonilist viisi. Tean ühte noort tütarlast, kes on Teie olukorras olnud ning selle selja taha jätnud. Usun, et tema soovitused on usutavad ja autoriteetsed.
Soovin südamest edu, esimese sammu olete astunud.Siin on see kiri.
Tere, Maria
Olen ise läbikogenud bulimia ja tean, mida see haigus teeb inimese mõistusega.
Ma ise põdesin seda u aasta enne, kui otsustasin abi otsida. Mul oli kadunud igasugune eluisu, mul jäi kool pooleli, kuna ma ei suutnud sellega tegeleda. Ma vihkasin absoluutselt kõike enda juures. See hakkas tohutult mõjutama minu suhteid lähedastega. Ma olin pidevalt närviline ja pinges, samas ma ei julgenud ka kellelegi midagi öelda, sest ei tunnistanud endale korralikult probleemi tõsidust. Ma elasin siis koos oma vanematega ning mu mees oli sõjaväes. Kodust üritasin ma võimalikult palju eemal olla, et keegi aru ei saaks. Olgugi, et mu mees oli sõjaväes sai ta väga palju kannatada, kuna ma ei oskanud mitte kuidagi temaga korralikult
käituda ja tõrjusin teda eemale. Tal oli väga raske mulle toeks olla, kuna ta ei teadnud, mis mind vaevab.
2010 aasta detsembris toimus murrang minu elus, kuna ma kardsin, et kui ma kohe abi ei saa, siis võib juhtuda midagi väga halba. Ma olin ka eelnevalt juba uurinud söömishäirete kohta ja teadsin, kes sellega Tartus tegeleb (ma olen tartlane) ning läksin tema jutule.Ta kuulas mu ära ja pani haigla järjekorda ning kuu pärast saingi haiglasse, kus ma viibisin kaks kuud. Sellest on nüüdseks möödas 8
kuud ja ma pole kordagi oksendanud ning toitun regulaarselt ja normaalselt.
Ma kirjutasin selle eelloo selleks, et luua mingit terviklikumat pilti sellest, et Sa pole kindlasti mitte üksi oma probleemiga.
Müts maha Sinu ees, et sa enda probleemi nii varakult tunnistad. Minu üks eeliseid paranemiseks oligi see, et haigus polnud veel kaugele arenenud. Ma ei taha Sind ära ehmatada, aga söömishäired on tõsine probleem ja seda saab korralikult ravida ainult haiglas.See, et mina seal kaks kuud olin ei tähenda, et teised nii on. Haigla süsteem on iseenesest selline, et korraga ollakse sees kolm nädalat ja siis koos arstidega otsustatakse kas on veel ravi tarvis või mitte. Minu teada tegeletakse söömishäirete raviga ainult Tartus - Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus. Samuti, ära lase ennast sellest ehmatada asukohast. Selleks on seal olemas eraldi söömishäirete keskus,
kus on 10 voodikohta ja õed ning arstid on väga fantastilised. Ma tõsiselt palun Sul mõelda selleüle põhjalikult, et helistada ja dr.Anu Järvele, aeg kõigepealt kokku leppida ning kuulata, mis Temal Sulle öelda või soovitada on.
Ning mis puutub Sinu tulevasse elukaaslasesse, siis ära karda talle rääkida. Mina rääkisin enda mehele ja ta toetas mind 100% ning ma arvan, et suuresti tänu tema toetusele ma sellest välja ka tulin. Hetkel elame me koos ja kõik on suurepärane. Parem on rääkida oma murest, kui et lasta oma partneril veel rohkem muretseda. Sinu lähedased muretsevad rohkem, kui nad ei tea midagi.
Annan sulle Tartu Psühhiaatriakliiniku etteregistreerimise kontakt nr. 731 9100 see töötab 8.00-18.00. Ootejärjekord võib ollapikk, aga ära lase sellest end heidutada.
Ma lisan ka igaks juhuks valvearsti ja valveõe tel. mida saab kasutada ööpäevaringselt 731 8764.
Kui Sul on küsimusi või tahad midagi lähemalt teada, siis palun ära karda küsida, sest esimene samm paranemise poole on abi
otsimine, Sa oled väga tubli!
Kuulmiseni
Anna
