Kirjutan, sest loodan tõesti saada head nõu, mis aitaks mul olla rahulik ja vaadata asja kaine pilguga. Üritan võimalikult täpselt selgitada olukorda.
Elan koos elukaaslasega ja meil on kahepeale kaks last, temal 5a poeg ja minu 3a tütar. Suhe on kestnud nüüdseks üle aasta ja kooselugi on olnud umbes samapalju. On olnud probleeme seoses laste omavahelise läbisaamisega, erinevate kasvatusmeetodite ja muu sarnasega, mis ikka sellises suhtemudelis kaasas käivad. Kuid see ei ole hetkel minu mureallikaks.
Nimelt tütar käib oma ema juures umbes kord-paar kuus, poiss ei näinud oma isa vahepeal vist pea pool aastat. Sünnipäev ja mõned harvad kõned vaid tulid tema poolt. Loomulikult jätab see jälje lapsele ja kindlasti on paljud tujud ka sellest igatsusest tingitud, ikkagi isa ju. Ei ole ka tulnud rahalist abi, mida ma ei tahagi ja isiklikult vastu võtta ei sooviks, kuid oleks isalik ja inimlik seda pakkuda ikkagi, peaks ju käima mehe au vastu lubada võõral mehel oma last kasvatada. Vahetevahel helistab elukaaslasele ja lubab midagi kokku, pm niisama kõvatab ja siis jälle kadunud. Minu silmis ei ole see inimene ei isa ega mees. Olen küll üldiselt väga armukade inimene, kuid selles on siin väike osa. Pikalt ei hakka kirjutama ja selgitama, kuid minu silmis on see "mees", kes lööb oma naist lapse nähes, tõmbab naisele võlad kaela, ei hoolitse lapse eest, sõimab naist litsiks ja tahab minuga kasti konjaki peale kihla vedada, et tema naine petab mind esimese aasta jooksul, tal on näiliselt savi oma lapsest, kuigi ma ei usu, et ühelgi vanemal oma laspest olenemata tegudest ükskõik on. Ja nii edasi. Nüüd ta siis ilmus välja üle pika aja ja on ka last enda juurde võtnud paaril kolmel korral. Loomulikult ei meeldi see mulle kuid loomulikult saan ka aru, et lapsel on isa vaja ja sellist asja keelata ei ole mõtteski. Vahet ei ole ju milline isa on, lapsele on ta siiski parim isa. See on tegelt kurb, kui lihtne on last ära osta. Ole kadunud kaua tahad, tee mis tahad, sa tuled tagasi, ostad mõne mänguasja, kommi ja oledki jälle parim.
Asja juurde: Isa lubab lapsele, et tuleb talle lasteaeda järgi, poiss on elevil ja ootab, kuid õhtul läheb järgi hoopis emme ja mina, sest issil tuli midagi ette Loomulikult on nutt ja pettumus ja tuju läinud, emme vabandab, et vahel tuleb asju ette jne. Kannatab laps ja ka meie kodus. Mina ei saa aru, miks on vaja lapsele asja ilustada. Mina ütlekski, et ei tea, ju siis oli tal tähtsamaid asju teha. Ja siin ma tahangi jälle oma viha ja sallimatust selle inimese vastu välja näidata, mis loomulikult on minu elukaaslase suunas ja sellest tuleb tüli. Mind häirib, et sellel inimesel nägu täis ei sõimata, vaid lihtsalt rahulikult öeldakse, et selge, ok, me siis lähme ise. Mis õigusega ta niimoodi reguleerib, kui lapsele lubati siis mine ja uued plaanid lükka edasi. Vabanduseks saan, et ta ongi selline inimene keda ringi ei kasvata ja blaa blaa. Mulle jääb aga selline mulje, et lihtsalt pärisisa hoitakse pilpa peal ja ei julgeta midagi öelda. Ja loomulikult saan siis mina pähe, et mida ma krutin tüli ja ole rahulik jne. Väidetavalt kardab elukaaslane, et seda inimest sõimates kaob ta üldse lapse elust ja ta ei taha et laps peab kannatama. Aga kokkuvõtte kannatan mina, kuna ma ei mõista, kuidas selline inimene on ära teeninud sellise hea käitumise. Aga kui mina nii teeksin küsisin....vastati et ära võrdle, te olete erinevad inimesed. Ma ei kahtlusta selles olukorras mingeid vanu tundeid ja olen oma elukaaslase armastuses täiesti kindel, kuid ma lihtsalt ei suuda leppida, et saan sellise debiilikuga võrdset kohtlemist... Võibolla ma peaks ise temaga rääkima? Kuid vaevalt ta midagi mulle tunnistab, pigem tooks see veel rohkem pinget...
Jah, loomulikult on see keerukas olukord kõigile. Elu sellistes minu-lapsed-sinu-lapsed-ja-meie-kaks peredes nõuab reeglina suuremat tarkust ja kannatlikkust. Suhted on nagunii keerulised, head ei püsi nad kunagi lihtsalt niisama, ikka on vaja kõigi osapoolte pingutust, samuti teise pingutuse märkamist enda oma kõrval. Lapsed on kõige nõrgemad lülid selles ketis, kõige kaitsetumad, nende vajadused peaksid olema esimsesele kohale asetatud. Sedavõrd on mõistetav ka teie elukaaslase seismine oma lapse eest. Lapsel peab olema võimalus armastada mõlemat vanemat ka siis, kui vanemad on lahutatud. Lapsel puuduvad täiskasvanulikud kriteeriumid inimeste hindamiseks. Isa ja ema on lihtsalt isa ja ema, laps armastab neid, neid hindamata. Isa või ema võib olla alkohoolik, vastutustundetu, hoolimatu nii emotsionaalselt kui materiaalselt - laps armastab neid ikka ja seda ei saa ega tohi lapsele keelata. Samas saab lapsele anda eakohaseid selgitusi toimuva kohta, ühelt poolt lapse tundeid aktsepteerides (... sa ootasid, et issi oleks sulle täna lasteaeda järele tulnud, ja kurvastad nüüd, et ta tulemata jäi) ja teisalt oma seisukohast rääkides (mul on kahju, et issi meie kokkuleppest kinni ei pidanud).
Lapse isa ja ema, kes on lahutatud, peaksid saama kokkuleppele kõiges, mis ühist last puudutab. On kahetsusväärne, kui lapsed pärast lahkuminekut mehe ja naise kestvatesse konfliktidesse tõmmatakse, selle asemel, et anda endale aru, et nüüd ollakse lahus ja suhtlemine peaks käima lapse huvides ja lapsevanema tasandil. Teie saate oma elukaaslase kõrval olla talle toeks, teda kuulata ja mõista, ehk ka kirjeldada, mil moel teie käituksite antud olukorras, kuid omavahel suhtlema ja kokkuleppele jõudma peaksid teie elukaaslane ja tema eksmees ikka omavahel, teie sekkumine ei ole vajalik.
Kindlasti aga peaksite oma elukaaslasele rääkima sellest, mismoodi teie ennast kirjeldatud olukorras tunnete, mida mõtlete, mida soovite, milliseid arenguid vajalikuks peate. Kui kooselu on kestnud ainult aasta, on see suhte jaoks oluline kohanemisaeg, mil on eriti vajalik olla teineteise jaoks väga selge: mida kumbki suhtelt ootab, milliseid kokkuleppeid vajab, mis ärritab, millega leppida ei suuda jne. Kõike seda peaks rääkima rahulikult ja hinnanguvabalt, kindlasti endakohaselt ja teisele ruumi jättes.
Suhte esimesed 2-3 aastat ongi päris tihti intensiivne tülide kerkimise ja eriarvamuste lahendamise aeg, sest nende kaudu loksubki suhe paika, suhtereeglid saavad selgemaks ning pärast seda jõuab enamasti kätte rahulikum aeg. Kuna teil mõlemal on laps eelmisest suhtest, siis loomulikult see komplitseerib teie suhte arengut, kuid kindlasti on võimalik raskused ületada - seda hõlpsamini, mida suurem valmidus on kummalgi teist kuulata ja mõista.
