Olin pikki aastaid halvas suhtes, kus partner oli minu suhtes lugupidamatu, ei arvestanud mu korduvalt esitatud soovide ja vajadustega ning panustas suhtesse väga vähe ehk vaid niipalju, et ma ära ei läheks. Lisaks selgus viimasel suhte aastal, e ta pettis mind ja valetas ja isegi varastas. Sellest hoolimata armastasin teda edasi. Kui petmised välja tulid, ei teinud ta midagi suhte päästmiseks, vaid leidis mõned kuud hiljem naise, kellega uut suhet alustas. Mind maha jättes ütles ta, et ma olin ise süüdi, et ta ära läks, kuna ma ei hoolitsenud enam tema eest nii nagu algul (see oli tõsi, olin tema vajaduste rahuldamiseks aastatega end ära kurnatud, pidin enda tervise tõttu tagasi tõmbuma ja muutuma egoistlikumaks, olin ka tülpinud ja apaatne, kuna tundisn, et ei saanud vastu seda, mida oleksin väärinud). Mees läks ära, aga mu tunded tema vastu ei ole siiani kustunud, kuigi tean, et tema armastab väga oma uut naist. Kas see on normaalne, et ma teda ikka veel armastan ja loodan, et ta ükspäev oma veast aru saab, kahetseb ja muutub ja tagasi mu juurde tuleb? Mõistusega pean seda võimatuks, aga oma südames loodan seda ikka. Teine asi mis mulle rahu ei anna on see, et oma uut naist kohtleb ta kui kuningannat, lugupidavalt, hoolivalt. Miks ta uut naist nii kohtleb nagu mina kõik need aastad unistasin, et mind koheldaks, hoolimata sellest, et ma andsin talle tohutult palju? See uus naine pole talle pooltki seda andnud. See teadmine teeb väga haiget, kuna see näitab ka takkajärgi, et tema jaoks olin tühi koht ja kui ta leidis väärilise naise, oskab ta siiski armastada. Arvasin, et ta kohtleb kõiki naisi halvasti (nagu ta varasemad suhted enne meie suhet ka näitasid), kuid ta muutunud käitumine näitab, et kui ta tahab, oskab ta väga hea mees olla. Või on see ajutine armumisfaas ja inimene pöördub aastatega juurdunud käitumise ja suhtemustrite juurde tagasi?
Kirjutate, et olite pikki aastaid koos mehega, kellega suhteid hindate halbadeks. Kõigile vaatamata armastasite teda ja südames igatsete teda tagasi. See oleks mõtlemisaineks küll, mis teeb selle võimalikuks, et sellist suhet ihaldate. Selline suhe pakub teile ilmselt midagi seni seletamatut. Eneseteadlikkus oleks hea küll , kasvõi selleks, et suuta ära hoida teisi mittetoimivaid suhteid. Niisiis, on teie jaoks midagi ligitõmbavat, ahvatlevat, emotsionaalselt siduvat ka siis, kui teid koheldakse lugupidamatult, ei hoolita teie vajadustest, eritatakse teie soove, arvamusi, petetakse. Võib-olla aitab teid end mõiste, kui meenutate, millega, mis ajaga teie varasemast elust, lähedastest suhetes lapsepõlves see veel seostub? Võib ju olla, et olete pidanud kohanema sellega juba varases eas ja suruma eneseaustust tahaplaanile kellegi heaolu või heakskiidu nimel. Teie jaoks on tekkinud seos armastuse, kiindumise ja halvasti kohtlemise vahel. Kas sellel oletusel on alust, saate ise mõelda, vastused neile küsimustele on teis endis, vahel ka sügaval, vahel ka väga peidus, kuid enamasti ulatuvad nad lapseea kiindumussuhetesse. Kui olete teadlik, et selliselt kohelduna ei hinda te suhet heaks, soovite enda kõrval meest, kes teid armastaks just sellisena nagu olete, kes ei oota vaid enda teenindamist ja seda teie enda vajaduste eiramise hinnaga, siis võib see olla ka vabastav minekust ja ihalusest mehe järele, kes teid halvasti kohtles. Mõelge, et teid saab kohelda just nii nagu seda ise võimaldate. Saan aru, et teid lohutaks, kui mees kohtleks ka uues suhtes naist halvasti. See võib kinnitadagi seda, et olite liialt leplik ja mees kasutas seda ära, ta ei pidanud ise pingutama ning ei väärtustanud ka teie panustamist. Teiste kohta midagi oletada pole aga teid abistav. Keskenduge sellele, et olete väärt, et teid koheldaks hästi, lugupidavalt, hoolivalt.
Mõelge sellele, et suhetes on vajalik mõlemapoolsus, vastastikune soov teise heaoluga arvestada. Te ei ole süüdi selles, et veel rohkem mehe meele järgi ei olnud või selles, et teil on ka oma ootused ning õigused neid väljendada. Suhe ei toimi, kui te ei saa olla teie ise, kui eiraksite oma vajadusi või peaksite taluma enda lugupidamatult kohtlemist. Veelgi enam, miks peaksite leppima sellega, et teie usaldust kuritarvitatakse.
Küllap olete ka ise nii mõelnud, kuid süda igatseb ikkagi, mõistus ütleb üht, kuid tunded ei allu tahtele. Loodan, et eneseteadlikkus siiski kujundab ka teie emotsioone ja suhtumist nii endasse kui mehesse, võimaldab vabaneda sellest, millest praegu veel kinni hoiate. Kui suudate teha enda sees ümberhindamisi, keskenduda sellele, mida heades suhetes väärtustate , siis see teadmine loob valmisolekut tulevikus headeks suheteks. Niisiis leidke üles see, mis teile head teeb, mida väärtustate ja mis teie enesetundele hästi mõjub.
