Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Panustan suhtesse rohkem kui mees

Elna
Külaline
Postitatud 31.08.2011 kell 12:16
Tere.

Minu abielus on probleem, mis on alati olnud, kuid pole mind siiani sedavõrd häirinud kui viimastel aegadel, mil mul on mahti olnud aeg maha võtta ja tõsisemalt oma suhtele pühenduda. Ent see suhtega teadlik tegelemine on viinud selleni, et olen panustanud sellesse rohkem kui olen vastu saanud. Sellele eelnev elu oli isegi lihtsam - kiires argipäevarütmis elades oli meie suhe minu fookusest väljas ja see kulges omasoodu ilma eriliste tõusude ja mõõnadeta.

Mulle tundub, et meie abielus olen mina see juhtiv perekonnapea, kes kõike otsustab. Tunnen, et annan rohkem, kui vastu saan, eriti selles, mis puudutab tundeelu. Mees on mul kinnine ja tundeid väga välja ei näita. Ta jagab meelsamini pigem oma mõtteid kui oma tundeid. Ma ei tea, mis toimub tema sees. Tahaksin tunda ennast armastatuna ja kuulda armsaid sõnu. Et ta võtaks mind ise kaissu. Et ta ise tuleks esimesena ja hellitaks mind. Et ta mind rohkem paitaks - olen seda talle öelnud, kuid sellel rääkimisel on väga lühiajaline mõju. Mulle näib, et minu lähedusevajadus on suurem kui temal. Ikka olen mina see agataja-pool. Kui ma midagi algatan, vastab ta minu flirdile või paile alati rõõmuga. Aga tahaks ise tunda ennast vahel tagaaetavana, nagu kunagi suhte algul, kui ta mulle külge lõi.
Seksuaalelu on meil elav ja selles klapime hästi. Siingi olen mina viimasel ajal algatajaks, kuna ootan meie teist ühist last ja seksisoov on praegu väga suur. Sellele on ta ka alati meeleldi vastu tulnud. Igapäevaelus on meil teineteise seltsis valdavalt mõnus olla ja teineteisega rääkida - ta on tähelepanelik kuulaja. Aga mõnes asjas nagu siin räägiksin sellegipoolest nagu seinale.
Kardan, et kui mina kogu aeg algatajaks olen, muutub tema väga mugavaks ja hakkab mind iseenesest mõistetavana võtma. Mis tähendaks tema huvi kadumist minu vastu. Samuti kardan teda oma lähedusesooviga lämmatada.

Mina-sõnumi saatmises ja aktiivses kuulamises olen alles algaja, kuid proovida tasub.
Mida veel teha saaksin? Tõmbuda mõneks ajaks tagasi ja jätta mehele võimalus ise initsiatiivi haarata? Kardan, et siis langeme oma endisesse mugavasse rutiini ja suhe läheb ise kuhu juhtub.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 09.09.2011 kell 12:37
Osa perekeskuse foorumisse laekunud murekirju ei jõudnud arvutisüsteemi vea tõttu vastajateni kohe pärast nende postitamist, seega vabandan vastuse viibimise tõttu.

Lugedes teie kirja tundub, et suhe toimib ja naudite koosolemist, sh seksi. Seega on suures piires asjad vägagi korras. Häirivat leiab igas suhtes, teie sooviksite, et mees oleks initsiatiivikam nii lembesõnade ütlemises kui ka seksi algatamises.
Oluline on kõigest sellest, millest kirjutate, mehega avameelselt rääkida. Minakeelseks jäämine on tõesti neis jutuajamistes väga oluline, sest muidu võib tekkida "lämmatamisoht", nagu kirjutategi. Hädavajalik on mitte ainult teil rääkida, et enda vajadusi selgitada, vaid ka meest tähelepanelikult-kannatlikult kuulata ja mõista püüda - siis on ehk võimalik paremini aru saada, miks mees käitub just nii ning mis peaksite teie tegema teisiti, et tema saaks valida muid käitumisviise.
Nagu te isegi olete märganud, on suhe ikka vastastikku tingitud. Kui teie muudate käitumist, on ilmne, et käitumist muudab ka teine pool. Ehk olete aga muutuse osas liialt kärsitu, ehk on teie tempo lihtsalt kiirem mehe omast? Tempode ühtlustamine on tihti paarisuhtes vajalik, nõuab aga kokkuleppet ja mõnda aega ka nö kontrollimist, et sellest kinni peetaks.
Oma hirmudest on suhtes hädavajalik rääkida. Ehk saaks teha mehega kokkuleppeid, nt mis osas on initsiatiiv teie käes ja mille osas temal. Sel, kes on aeglasem, võib ju tõesti tekkida käegalöömistunne, kui ta märkab, et teine on alatasa kärmem. Oluline on mõelda ka sellele, kui oluline on suhtes jääda iseendaks. Vägisi kedagi muuta ei saa, saab kohanduda teineteise erinevustega, neid aktsepteerides, mitte muuta püüdes. Selles, millised me oleme, on ju koos väga palju erinevaid mõjusid alates varasest lapsepõlvest, varaste lähisuhete mustrist jpm.
Tihti suurendab teineteisemõistmist seegi, kui kumbki kummalegi "oma loo" räägib. Seesuguste aus-pihtivate jutuajamiste käigus võib paljugi selgemaks saada, see võib aidata mõlemal ka iseend paremini mõista. Näiteks kui rääkimiste käigus saabub selgem arusaamine sellest, kust on pärit tunnetest mitterääkimine, siis on ka kergem enda seesugust käitumist märkama hakata - ja soovi korral ka muuta. Selles protsessis saab hästi läbi saav paar teineteist ka palju aidata-toetada.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!