Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Mees leidis uue naise

Kati
Külaline
Postitatud 27.08.2011 kell 21:40
Tere.Minu lugu algas 9natuke rohkem kui 9aastat tagasi.Olin lõpetand põhikooli ja tutvusin oma endise elukkaslasega.Kõik oli nii ilus ja roosiline.Olin nii armunud ja õnnelik.Aasta pärast jäin rasedaks.See ei olnud planeeritud ja sain teada kui enam ei olnud võimalik midagi teha.Arvan et sel hetkel oleksin ma teind aborti kui oleks varem teada saand.Aga läks nii(ja olen selle üle kusjuures väga õnnelik) ja ma pidin sünnitama.Mees muidugi arvas et ma tahtsin teda hoida kinni sellega et nii hilja ütlesin talle ja midagi teha ei saand.Mu raseduse aeg oli juba väga jube.Olin üksi ja mees pööras vähe tähelepane nagu teda ei huvitaks üldse see et last ootan.Ta pidutses ja oli eemal must.Kuulsin vaid jutte et jälle käis peol ja pidutses oma sõbrannadega.Ma üritasin sellest üle olla.Ja peale sünnitust muutus mõneks ajaks see kõik.Ta oli minu ja lapse vastu väga hea ja armas ning hoolitsev.Teenis perele raha ja muretses lapsele ja minule mis vaja.Ja peod olid ka läbi mingiks ajaks.Aga paar aastat hiljem muutus kõik.Laps oli jube suurem ning nii mina kui ka tema hakkasime väljas käima.Meil polnud kobeks käia koos peol eriti.Ennem lapse sündi käisime küll koguaeg koos väljas aga see oli nüüd muutund.Oli küll aegu kus ka koos käisime aga neid oli vähe.Ja siis hakkasid tekkima probleemid.Mina oli kuri kui tema käis
peol sest peale pidu nägin pilte mis oli tehtud ja netti ülesse pandud ta sõprade poolt.Ja sain vihaseks kuna ta oli seal teiste tüdrukutega ja mitte just sellised mis oleks sõprade vahel.Meil tekkisid tülid.Tema ei saand aru et kuidas ma saan vihane olla ja armukade et eed on aint sõbrannad ja ta pole teind nendega midagi.Ja kui mina väljas käisin siis juhtus nii et jõudsin alles koju hommikul.Tema oli selle peale vihane.Olime mõlemad süüdi.Aga me ei püüdnud leida lahendust sellele.Peale pidusi me kaklesime ja siis oli leppimine ja elu läks edasi nagu poleks midagi juhtund.Kõik sinnamaani kuni mu mehel tekkis suhe ühe naisega.Mu mees tahtis seda naist väga aga naisel oli mees ja lapsed ja ta ei olnud valmis neid jätma.Ja nii jätkus meie eluke vana rada pidi.Me tundsime juba mõlemad et midagi on väga valesti ja me ei saa enm läbi ega usalda teineteist.Südames teadsime et peaks lahku minema aga ei teinud seda .Võibolla et meil oli ühine laps.Aga siis juhtus et mina sain tuttavaks ühe mehega.Ta oli nii hoolitsev ja hoidis mind.Tahtis minuga kokku kolida ja mu lapse eest hoolitseda.Mu mees sai teada ja lubas mulle maad ja ilmad kokku.Et ma aint ei valiks seda teist meest.Ütles mulle et et armastab mind väga(sõna armastus oli tema huulilt tulnud vaid korra ja nüüd siis teist korda) ja isegi nuttis
et ei taha must ilma jääda.Ja nii ma siis mõtlesingi et proovime.Kõik oli korras mingi aeg olime õnnelikud,vähemalt nii me arvasime.Ja siis paar aastat hiljem läks ta tööle välismaale.Selleks ajaks olid juba jälle suhted väga keerulised ja pingelised.Aga sain teada et tal on keegi.Ta ise ei õelnud mulle seda.Ja tundub et see suhe oli ikka päris tugev sest ta jättis mu maha.Jah ma püüdisn korduvalt talle õelda et proovime kuid ta ütles ei.See uus naine on selline pikk,väga kõhna ja kena .Mina aga seevastu olen koguaeg mitte rahuil olnud oma välimusega.Jah ma tean ma pole kole ja paks ka mitte.Aga selle naise kõrval tunnen end küll koledana.Ja nüüd oleme juba 4 kuus lahus.Aga ma ei teagi,isegi kui meie kooselu jooksul ain aru et me ei sobi siis ma tunnen et nii raske on ja ma armastan tead üle kõige hoolimatta kuidas me läbi saime ja meie tülidest.Ma ei taha sellega leppida et me pole enam koos.Igatsen teda väga,nutan peaaegu igaõhtu ja vaatan ta pilte.Tean et olin ka ise süüdi aga selles kõiges süüditab ta aint mindLapsega peame nüüd üürima endale korteri ja saama hakkama kahekesi.Selle toetamise koha pealt tekkisd jälle tülid.Ma ütlesin ilusti et igakuu pead maksma lapse jaoks raha.Ta ei saand aru.Et ma ei anna sulle midagi teed ja ostad endale selle raha eest.Aga ütlen mu laps on mu jaoks kõik ja ma iialgi ei mõtle ennem enda peale vaid ikk lapse et tal oleks kõik olemas.Nüüd on kool tulekul.Ta andis 50 eurot et lapsele asju osta kooliks.Minu palk pole eriti suur.Vaja maksta laenu mis sai kunagi koos elukaaslasega võetud ja krediitkaart mis samutio koos võetud ja muud kulutused.Aga tema ei taha meid toetada.Tean ka seda et ta teeb selle naise jaoks kõik,kinke ja saadab lilli kui ise välismaal on,ostab talle asju.Kui ütlesin et panen talle alimendid peale õtles ta et aga äkki ta on paari kuu pärast töötu et siis ma ei saa sentigi talt.Ühesünaga olen nii puntras omadega ja ei oska enam kuidagi edasi minna.Minu peast on läbi käind ka kõige jubedamad mõttedJa laps on ju kõige selle keskel.Mina olen ka viimasel ajal kuidagi nii närviline ja tunnen et laps ei saa mult piisavalt tähelepanu.Ma armastan oma elukkaslast siiamaani ja teeb nii haiget et ta on teisega.Aga samas olen ka nii tige ja vihene et ta lapse suhtes nii käitub.Kuidas peaksin edasi minema ja mis olaks minu puhul see lahedus?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 30.08.2011 kell 00:33
Kirja põhjal saan aru, et teil on olnud suhe, kus tõusud ja mõõnad on aina vaheldunud, head ajad on asendunud halvematega, olete läinud lahku ja taas kokku. Pikaajalistel suhetel kipub olema oma muster ja teie oma üks jooni tundub olevat see, et koos ei oska, eraldi ka ei saa, vana suhet lõpetamata olete loonud uusi, siis jälle tagasi ja kõik otsast peale. Kas olete mõelnud, miks teil kahel just sellise suhted ja selline elu on? Miks teete oma valikud sel moel? Milleks seda vaja on? Inimene ju ilma vajaduseta midagi ei tee. Ja kõik see teeb haiget. Tundub, et ka haigetsaamine on kuidagi vajalik olnud, sest ära te pole ju suhtest läinud.
Kas olete mõelnud, millist elu te soovite? Kui saaksite olla võlur ja mõelda, et homme on kõik teisiti – siis mis on teisiti? Kui seda teate, saate ehk ka astuda samme, et soovitu teostuks?
Kas olete koos mehega arutanud selle üle, mida te kumbki suhtelt ootate, ja kuidas teha nii, et mõlema ootused täituksid? Iga paar teeb oma suhte ise, ei pea järgima mingeid teiste malle, kuid te ise suhte sees peaksite ikkagi olema rahul. Pole olemas suhet, kus puuduvad kriisid ja konfliktid, ent kui end aina halvasti tuntakse, kui pidevalt õnnetu ollakse, siis peaks küll midagi ette võtma.
Kui siiski soovite jätkata, on oluline teada, et tähtis on mitte lasta asjadel minna, aga see peaks olema mõlema pingutus, mõlema otsus ja tegutsemine. Ei pea lahku minema, kui ei taha. Kui väsitavad tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et pole jõutud ühisele kokkuleppele kooselu osas. Kooselus tuleb paljuski kohanduda, püüda teineteise mõistmise poole, üks hea suhte tunnuseid on tundlikkus teise vajaduse vastu. Kui kumbki ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Kooselu ei ole võimalik ilma põhireeglites kokku leppimata: kummagi õigused ja kohustused, koos ja eraldi veedetav aeg, sõpradega suhtlemine, majapidamisse puutuv... Kooselu on nii mõneski mõttes sarnane meeskonnatöö põhimõtetele – kumbki annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju, aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus.
Igas suhtes hädavajalik öelda välja see, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse teineteise mõistmiseni ja sedakaudu ka kokkulepeteni. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mis on kõige tähtsam, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu, mida partnerilt ootate jmt.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (4)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!