Olen 6 aastat olnud tõsiselt halvas on-off suhtes mis on täis mõnitusi, ärakasutamist, vägivalda (nii vaimset kui füüsilist).
Saan mõistusega aru, et ma ei sobi selle inimesega kokku ja ta ei muutu. Mina olen muutunud halvemuse poole, st tülide käigus olen ka ise muutunud kahjuks vägivaldseks, labiilseks ja koleeriliseks
Aga olen nagu lõksus ja sõltuvuses. Isegi kui tülide käigus oleme lahku läinud (2 korda pikemalt - kummalgi korral 2 kuud), siis peale lahkuminekut tekivad nagu võõrutusnähud (paanikahood, enesetapu mõtted, ahastus, hirm jne). Ilmselt tekivad need seepärast, et suhtes on kas väga halvad ajad (tülid) või siis väga ilusad ajad - nagu ameerika raudtee. Peale lahkuminekuid meenuvad need ilusad ajad ja halb nagu haihtub. Siis idealiseerin seda inimest üle. Ja tunnen end süüdi (ilmselt tüüpiline kaassõltuvuse puhul)
Minu probleem on arvatavasti mõistuse ja tunnete konfliktis - ma ei saa tappa tundeid tema suhtes vaatamata sellele, et mõistusega tean, et selline suhe on ebanormaalne ja selline inimene ei ole väärt minu armastust.
Olen lugenud raamatuid kaassõltuvusest, väga paljud momendid kattuvad ja saan aru, et see mida tunnen ei ole reaalne armastus vaid sõltuvus. Aga mida teha? Olen proovinud erinevaid soovitusi sõltuvussuhtest vabanemiseks. Teadvustanud endale sõltuvust. Käisin psühholoogi juures, ta ei suutnud aidata. Lõppkokkuvõttes leidis, et ma olen selline "armastav isiksus" ja tundeline. Seda tean ka ise, samuti seda, et see suhe ei ole õige. Olen võtnud antidepressante, kahjuks ei aitanud. Olen aktiivselt endale tegevust otsinud, ei aita, suudan toimetada, aga seest olen puruks ja tekivad nagu sundmõtted-mälestused mis ei lase lahti. Olen siis nagu zombi.
Näen ühte põhjust vanuses (olen pea 40) ja hirmuga - kardan jääda üksikuks. Sõpru ja sugulasi mul kahjuks ei ole, suhtlen vaid töökaaslastega.
Peale lahkuminekuid olen üritanud end kokku võtta, kirja panna kõik selle negatiivse mis oli, lausa kleepinud selle külmkapi uksele ja lugenud...et halb ei ununeks. Olen mediteerinud jpm. Reaalselt saan teha "head nägu", olla positiivne ja sotsiaalne, sunnin end käima väljas ja suhtlema, tegelen hobidega-harrastustega, aga sees hing kisendab ja ootan vaid, et saaksin koju, et end tühjaks nutta.
Viimati kui lahku läksime, ei suutnud ma süüa üle 20 päeva, kaotasin 15 kg, aga tervisele mõjub see kõik. Täna läksime taas lahku, st ta kolis välja.
Postitus tuli kaootiline, vabandan. Aga hetkel taas nagu šokk ja püüan rahuneda ja aktsepteerida...
Lühidalt: olen tundeid ja emotsioone üles kirjutanud, analüüsinud, mõistan probleemi olemust, aga ma ei ole võimeline seda muutma. Mul on hirm, mind on maha tambitud ja süüdistatud, mul on usk endasse, aga ma ei usu seda päriselt. Mul on enesetapu mõtted. Mul on lootusetuse tunne. Mida teha?
Enesetapumõtetega ringi käia on ohtlik – palun ärge jätke ennast üksinda, keegi sõpradest peaks tingimata olema ligiduses kõige raskemal ajal. Visiit asjatundliku psühhiaatri juurde oleks ehk ikkagi vajalik. Kirjutate, et võtsite antidepressante, kuid need ei aidanud. Tuleks uurida, miks ei aidanud. Antidepressante on erineva toimega, kindlasti on võimalik leida just seesugune, mis teid aitab. Tingimata on vaja kinni pidada arstlikust ettekirjutusest, kui palju ja kui pikalt rohtu võtta. Lühikeseks antidepressandikuuriks peetakse vähemalt pool aastat kestnud ravi, paralleelselt peaks olema kõrval psühhoteraapia. Siingi on erinevaid lähenemisi. Kui see psühholoog ei suutnud aidata - äkki suudab keegi teine? Kui üks terapeut ei sobi, võib valida kellegi teise, kellega ehk tekib parem kontakt ja suurem vastastikkune mõistmine, nii on ka psühholoogiline toetus enam võimalik.
Ehk on abi minu erialakogemusest, et enamasti inimene, kes mõtleb enesetapust, ei mõtle tegelikult: ma ei taha elada. Tihti see kõlab nii, kuid tegelik mõte on: ma ei taha sellist elu. Ja kui ei taha sellist elu, siis on võimalik juba edasi mõelda: milline võiks olla elu, mis oleks elamisväärne, millist elu tegelikult, tõeliselt ma tahan? Kui teil on tahe, on teil juba väga palju.
Iga raske olukord tekitab kriisi. Kriisis ongi keeruline toime tulla, ja siin ei tohi endale võtta üle jõu käivaid ülesandeid. Seda, mis elus on olnud ilus ja tähtis (näiteks teie suhte ilusad ajad), ei tohi maha kriipsutada. Mis põhjusel te ennast paljaks varastada tahate? Et oleks veel raskem? Kas oleks võimalik mõelda nii: see, mis oli ilus, selle võtan kaasa, sellele toetun, ja see, mis ei olnud ilus (oli nt kole, vastik, vägivaldne), sellest ma õpin.
Lähisuhe on igale inimesele eluliselt vajalik ning väga tähtis, ja kui juhtub, et see lõpeb, võib see tunduda nagu maailma lõpp. Tõsisasi on aga see, et see on suhte, mitte maailma lõpp. Mõistagi on seda raske aktsepteerida, ja ei peagi. Vägisi ei saagi midagi. Nii et kõik oma mõtete ja tunnete allasurumised või eemalelükkamised ükskõik milliste tegevuste kaudu, mida kirjeldate, ei aita või aitavad vähe. Mis kasu võiks tõusta mõttest, et ma ei tohi mitte mingil tingimusel ja mitte kunagi mõelda kaelkirjakule? See vana psühholoogiaõpikunäide on viide sellele, et pole paremat viisi hoida midagi oma meeltes alles, kui selle millegi range ärakeelamine iseendale.
Püüdke oma mõtted, tunded, see suhe, kõik sellesse puutuv lõpuni mõelda, parem, kui saate seda kõike kellegi kannatliku ja lähedasega (või spetsialistiga) jagada. Rabelemine ei anna tulemust, muutus võtab aega. Tundeid ei saa vältida, keelata ega tappa, kuid neid on võimalik mõista ja valitseda. Kirjast ilmneb, et olete palju iseendaga tegelenud: end uurinud, lugenud kirjandust, enda üle mõelnud, püüdnud rakendada mitmeid tehnikaid... See kõik on suurepärane. Lootusetus jm tagasilöögid kuuluvad selle protsessi juurde. Ärge jätke jonni, nügige edasi.
Ja veel üks lisaviide: kui te vaatamata kõigele juhtunule ei ole kindel, et seda suhet tõepoolest lõpetada tahate, ehk oleks võimalik mõelda oma suhtest konstruktiivsemal moel: kuidas on juhtunud, et teie suhtemuster kujunes just selliseks, onoff-režiimil töötavaks ja vägivaldseks? Mis peaks muutuma, et muster muutuks – teis, teie partneris? Mis aitaks suhte jätkudes pikendada nn ilusaid aegu ja destruktiivsust vähendada? Mõne paari suhtemall võib erinevatel põhjustel kujuneda selle laadseks, mida kirjeldate teie. Kui mõlemal on tõsine soov, võib kõne alla tulla ka muutus, nõnda et kooselu muutub võimalikuks.
