minul on mure seoses ca 3 aastat kestnud suhtega ratastoolis mehega. Mees on minust 7a noorem, suhtlesime mõnda aega enne internetis, kuni päris kokku saada otsustasime, sel esimese kohtumise päeval juhtus aga temaga õnnetus, mis viis ta ratastooli, mis tähendab, et mina polegi teda kunagi omal jalal kõndimas näinud. Sattus haiglasse ja sellest sai alguse tema külastamine, pidev küsimine, kas ta soovib mind ikka veel näha ja tema soov, et tulgu ma ikka jne kuni lõpuks siis peale haiglaid ja tema emakodu pendeldamise vahet otsustain hankida endale teise eluaseme, kuhu ka tema sisse pääseks, sellest hetkest alates oleme ka koos elanud (2 aastat). Nüüd juhtus meil veeavarii korteris ja oleme elanud tema ema juures üle kuu ning ta avaldas, et soovib edaspidi üksi jääda sinna mõneks ajaks, et ta ei ole kindel, et tahab meiega (minu ja minu lastega) meie ühisesse koju tagasi pöörduda, et temale tundub, et temaga ei arvestata piisavat ja tal ei ole seal hea. Tegelikkuses päris nii ikka ka ei ole olnud, meil on ikka väga toredaid aegu koos olnud, temalgi on ma tean ja ma armastan teda endiselt väga. Selge on aga see, et ma ei suuda seal temaga niimoodi praegu koos olla, kuni ma ei tea, mida ta otsustab ning kui kaua aega otsustamiseks vajab. Muret tekitab veel see, et meditsiinilise külje pealt on prognoos väga halb aga tema ema on algusest peale ennustajaid jms isikuid haiglasse ja koju vedanud, mis ilmselt on andnud katteta lubadusi/lootusi uuesti käimiseks. Mina olen paraku realistlikum ja loodan pigem meditsiini arengule ja kui seda ka ei tule, armastan teda ka nii nagu ta on. Mulle tundub, et ise ta ennast sellisena armastada ei suuda. Ja mulle tundub, et nende soolapuhujate ja posijatega hoopis üritatakse inimest panna lootma millelegi, kogu oma energiat panema sellesse, mida võib-olla kunagi ei tulegi ja mis siis, siis on ilmselt tegu kibestunud inimesega, kes ei suuda siin maailmas kellelegi midagi pakkuda ja hullemal juhul mõtleb ehk isegi enesetapust. Ta väidab, et asi ei ole minus, et minu vastu ei ole tal midagi aga seal elukohas elamine ei ole nii meeldiv ja ugav kui ema juures. Mõistan, et segaduses olles tulebki inimesele aega anda oma mõtete selginemiseks aga samas ei saa ma ju ka ennast panna stand-by-le kuni härra lõpuks otsustada suvatseb. Korteri taasvalmimiseni on üle kuu aja aega, väidetavalt peaksin ma rahulikult tema kõrval hetkel elama edasi ja kui korter valmis minema sinna ning ootama, kas ta tuleb järgi või mitte. Mitte tulemine aga mõjutab ju kõige otsesemas mõttes ka meie suhet ja puhtemotsionaalses mõttes on selline pikk aeg ülimalt raske taluda ja oodata mul. Olen esmaspäevast saadik üsna löödud olnud, nutan suvalistel hetkedel, õnneks suudan rahustite abil magada. Teisalt tunnen, et vajan ka ise aega, et mõelda, juhul kui ta peaks tahtma jätkata, kas ma olen valmis edaspidigi selliseid asju taluma või mitte. Ta ei käi tööl, ei õpi, kardab hambaarsti, tema haridus on minu omst oluliselt madalam aga ei ole enda jaoks selles probleemi näinud. Probleem on pigem temas, et ta ei saa end tunda täisväärtusliku mehena nii, kui ei tee ise midagi peale kodus olemise ja ema juures käimise. Nüüd aga tundub, nagu kõiges oleks süüdi minu juures elamine (kuigi ta oli oma olemuselt ka varem selline). Ma olen enda arvates andnud kogu oma maksimumi, mis võimalik, et saaksime koos olla ja meil oleks tore ühe perena, ma ei tea, kuidas rohkem oleksin saanud arvestada sellises olukorras inimesega kui ma seda juba teinud olen. Väga, väga valus on aga minu hirm on see, et kui ta niimoodi eemal tahab olla, ei pruugi tal minu vastu lihtsalt seda tunnet olla, kui seda üldse kunagi olnud on. Armastatud inimesega tahetakse ju ikka koos olla, sõltumata kohast ja muudest asjaoludest ja armastatud inimesel ei taheta ju kannatada lasta. Ma ei teagi, mida edasi, kas oodata ja anda talle aega või teha enda otsus sõltumata tema selgusele jõudmisest või mittejõudmisest. Armastan teda aga selliseid asju suhtes taluda on äärmiselt, äärmiselt raske.
Olete mõlemad elanud üle valusaid hetki ja keerulisi aegu. Jääda ratastooli ja teistest sõltuvaks, sellega on väga raske kohaneda, see muudab suhteid lähedastega, enesehinnangut, rääkimata tavapärasest elukorraldusest. Olete olnud mehe kõrval ja pakkunud talle tuge, võtnud palju enda kanda. Nüüd siis ootamatult selgub, et mees näeb teie suhte tulevikku teisiti, kõik pole olnud nii nagu seni näis.
Püüate meest mõista ja olete valmis talle aega andma, kuid mitte lõputult ootama. Loomulikult olete löödud ja segaduses. Olete andnud parima, et mees end hästi tunneks, kuid nüüd selgub, et ta eelistab hoopis ema juures olla. Kindlasti pole asi vaid mugavas kohas, nagu ka ise kirjeldate, on see löök teile valus emotsionaalses mõttes. Tunnistate, et vajate ka iseendas selgust – ka teie pole päriselt rahul ja te ei tea, kas suudate taluda teda, aktsepteerida tema vähest tegutsemist ja ebapiisavalt oma elu eest vastutuse võtmist.
Seni olete väga palju panustanud suhete toimimisse, mehele heaolu pakkumisele. Kui tegi te seda puhtast armastusest, siis jäägu ka temale võimalus võtta see vastu vaid läbi armastuse, tingimusteta, ilma vastuteeneid pakkumata. Kui aga ootate tänu ja seeläbi tema kooselu jätkamist, siis võib see tema enesetunnet riivata – raske on olla vaid abivajaja, teise teenete tarbija suutmata samaväärselt vastata. Usun, et te ka ise ei sooviks sellist suhet, ükskõik kui abivalmis ja hooliv te ka poleks. Armastust ei saa aga nõuda ega sellega tingida. Kui ta armastab teid, siis tahab ise teiega koos elada. Kui ei, siis pole ju ka etteheidetest ega survestamisest kasu. Teie saate rääkida iseenda nimel, oma tunnetest, oma ootustest ja jätta valik talle. Samas on ju vägagi mõistetav, et te ei oota teda lõputult, te ei pea nõustuma millegagi, mis teile vastuvõetav pole. Paluge tal väljendada seda, mis tema enesetunnet parandaks, mil viisil tal oleks kergem teie abi vastu võtta, milline teie käitumine julgutaks tal ise oma elu ja probleeme korraldama, tundma, et tema elu ja heaolu on rohkem tema enda tegemistega seotud, seega vastustust võtma, tundma end vähem sõltuvana.
Te ei peaks te võtma ka kogu vastutust tema enesetunde eest, muretsema tema kibestumise eest, tema paranemise eest, tema valikute eest (kas meditsiin või posijad), te ei peagi suutma pakkuma talle elu, mis teid ennast tühjaks kurnab. Kui te tõepoolest armastate teda, siis ei pea te seda ka tõestama, vaid saate seda vaid väljendada ja mõista seda, mis tema jaoks parim ja tähtis on. Teie saate lihtsalt usaldada seda, et ta teeb ise endale parimad otsused.
