Ma ei tea, mida peaksin tegema. Võibolla oskate nõu anda.
Mul on tunne nagu mul oleks depressioon ja juba pikemat aega. Samas ma ei vedele voodis. Suudan ennast üles ajada ja tunnen, et mul on kohustus oma laste eest hoolitseda. Mul on 2-aastane laps ja 2-kuune beebi. Mehega on suhted halvad. Teistele teeme head nägu, aga tegelikult on meil palju probleeme, mis minu jaoks ei ole kunagi lahendust saanud. Mees justkui ei tee väljagi, kui millestki rääkima hakkan. Nüüd ma otsustasin, et räägin vaid vajalikest asjadest ja jätan mu endasse. Samas nutan kogu aeg üksinda ja hinges on nii valus olla. Vanema lapse peale vihastan tihti ja lähen täiesti endast välja ja närviliseks. Samuti mehega või üldse kui on midagi rasket, on selline tunne,et ma lähen nii närviliseks ja hulluks, et tunne on, et hüppaks aknast alla. Ma ei oska enam edasi minna nagu seisaksin koha peal. Kas ma peaksin pöörduma psühholoogi poole, et abi saada? Võibolla, kui saaksin kellelegi rääkida algusest peale neid asju, mis minuga on juhtunud, suudaksin kuidagi enda jaoks asjad lahti harutada? Mul on lihtsalt tunne, et justkui ei olegi enam lahendust. Ma lihtsalt vegeteerin mitte ei ela.
Olukord, mida kirjeldate, on pingeline ja ka ohtlik – ohtlik teile endale ja kõigile lähedastele. On väga kiiduväärt, et otsite abi ja püüate lahendusi leida. Kindlasti peaksite kaasama oma mehe, temaga rääkima, temalt abi otsima. Koos on kindlasti võimalik leida lahendus.
Teie lapsed on väikesed, vajavad palju hoolt. Mõneti kuulub närvilisus ja isegi tunne, et ei saa hakkama, selle olukorra juurde. Vaatamata laste oodatuse määrale või paari õnnelikkusele astmele enne laste sündi kogevad samu tundeid suurem osa vanemaid. Vahe on vaid nende ebamugavate ja räsivate tunnete hulgas. Kuid teie kirja järgi on neid ülemäära palju – siin on küll vaja muutust ja abi. Tegu võib olla ka sünnitusjärgse depressiooniga. Vajate tingimata asjatundlikku nõustamist.
Kindlasti on vaja vähendada teie koormust. Kirjast ei selgu, kas kogu laste eest hoolitsemise pinge lasub teil. Kui nii, siis peaksite tegema omavahelisi kokkuleppeid. Kui suudate olulised teemad teadlikult läbi rääkida ja mõlemale sobilikud lahendused välja valida, on üks halbade tunnete ja pingete allikas elus vähem. Kokkulepped peaks tegema nii täpselt kui võimalik: kes käib poes, kes koristab, peseb pesu, teeb süüa, kes paneb kumba last magama, läheb jalutama jne.
Kui koorem on liiga kaua olnud liialt suur – nii paistab see teie puhul olevat – siis on depressioon loogiline tulemus. Inimese jõuvarud on tohutud, kuid ei saa aina anda ja anda. Seiske oma vajaduste eest – seda ei saa teha keegi teine. Reguleerige oma koormat, jagage seda mehega, võimalusel ka ämma, sõbrannadega. Te peaksite saama veidigi vaheldust ja hõlpu, palun ärge kartke paluda nende abi. Loodan, et leiate julgust teha mehele ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist, kurbust ja rahulolematust. Rääkige mehele, mida te tunnete, mõtlete, kardate, eeldate, vajate – võib ju olla, et ta on valmis teile igati abiks olema, kuid ta lihtsalt ei tea, kui hädas te olete.
Hea on meeles pidada, et tillukesed lapsed on eriliselt tundlikud, seetõttu peegeldavad nad tihti neid tundeid, mida oma ümber tajuvad. Kui emme teeb lapsele küll rõõmsat nägu, kuid ise on ärev või väsimusest ümber kukkumas, ei maksa arvata, et laps sellest aru ei saa – ilmne on, et temagi reageerib ärevuse, pahuruse, nutuga. Samal moel võib ema kurbus ja mure vastu peegelduda lapse kartlikkuses ja nutuvalmiduses.
Kui lapsed on väikesed, jäävad emade vajadused tihti tagaplaanile – osalt on see arusaadav, teisalt aga peaks iga emme lisaks lapse vajaduste jälgimisele aina ka iseendalt küsima: mis mul puudu on? mida mulle hädasti tarvis on? Mida enam on kõigi vajadused peres rahuldatud, seda vähem närvilisust ja muret.
Kirja põhjal otsustades arvan, et vajate professionaalset abi ja võiksite pöörduda nõustaja või pereterapeudi poole. Ka perekeskuse kodulehel on nõustajate info olemas. Professionaalse psühholoogilise abi juurde kuulub absoluutne konfidentsiaalsus.
