Mu abikaasa õde üritab igati mu pereelu lõhkuda. Kui ma oma mehega käima hakkasin, siis oli asi korras, sest õde elas ja õppis välismaal. Veidi pärast meie pulmi 2 a tagasi kolis ta koju tagasi ning kuigi ta elab meist pea 100km kaugusel, on tunne, et ta elab pidevalt meie kõrvaltoas või vähemalt kõrvalkorteris.
Muidu on kõik vaikne kuni ta jälle millegi uuega välja tuleb. Viimane asi, mille ta mu mehele ette söötis, oli üks ekskallim. Nimelt olevat ta seda meest internetis trehvanud ning too rääkis talle igasugu asju minu kohta. Suurimaks probleemiks mu abikaasale oli see, et väidetavalt olen ma 2 aborti teinud selle mehega koos olles. Ning et ma selle tagajärjel ei saagi kunagi lapsi.
Fakt on see, et ma pole kunagi elus aborte teinud, aga mehel on seda raske uskuda. Oleme juba pea aasta proovinud last saada, kuid tulutult ning plaanis on nüüd arstide juurde minna. Täna aga mees ütles, et mis me sinna arstide juurde läheme, põhjus on ju teada. Ning ta usubki rohkem oma õde kui mind. Ma olen täiesti nõutu juba.
Varem on õde igasugu muid laimujutte rääkinud, aga millegi nii hulluga pole ta välja tulnud. Nüüd on mees ka ikka väga tige. Tülitsesime ja ta läks ning keeras end diivanile magama. Mina istun siin ja nutan ainult...
Raske on tõestada, et sa pole kaamel, kui teine sinu seljas küüru näeb.... Ehk teisiti öeldes, kui inimene tahab midagi uskuda, siis on üsna raske teda ümber veenda. Mul on pigem küsimus, et miks teie abikaasa teid ei usalda. Kas see on mingi varasem veendumus, et kõik naised püüavad oma mehi petta, või on teie suhetes midagi sellist, mis teda kahtlustama paneb. Mõelge järgi, milline on teie enesehinnang ja suhtumine endasse üldse. Tavaliselt suhtuvad teised meisse nii, nagu me ise endasse suhtume. Kui teie endast lugu ei pea, siis ei pea ka mees ja tema õde ( või teised sugulased). Alustage sellest, et leidke kõik see enda juures, mis teile rõõmu teeb ja uhkuseks on. Väärtustage ennast, sest tegelikult oleme me kõik väärtuslikud, sõltumata sellest, milline on haridus, mida me oskame, suudame. Teist sellist inimest maailmas rohkem ei ole ja see ongi väärtus. Kui teil endal jääb jõudu väheks, et enesehinnangut tõsta, siis otsige abi psühholoogilt ja lugege ka eneseabi kirjandust. Oluline on saavutada sügav sisemine veendumus, et olen hea ja teised arvaku mis tahes. Niipea kui see seisund saavutatud (tegelikult ja mitte mäng ega poos), nii anname alateadlikult kehakeele ja oleku kaudu teistele selle sõnumi edasi ja nad hakkavad meisse suure lugupidamisega suhtuma. Praegu aga andke oma mehele mina teade selle kohta, kuidas te ennast tunnete, kui ta teid ei kuula. Nt nii: " Ma tunnen ennast ...( tunne, mis teil on kurvana? pettununa? vm), sest sina usaldad oma õde rohkem kui mind ja see teeb mulle tõeliselt haiget." Kui vestlused tulemust ei anna, siis küsige endalt, kui kaua suudate olla mehe kõrval, kes usub kuulujutte rohkem, kui oma naist. Igal meist on omad puudused ja kui teie mees on väljastpoolt väga mõjutatav, siis see võib kogu elu üsna pingeliseks teha. Alati leidub keegi, kes ajab mingit loba ja see võib jälle teie suhtele halvasti mõjuda. Kui jutule saate, siis võite teha mehele ettepaneku minna koos perenõustaja- psühholoogi juurde, et tulevikus probleeme vähem oleks. Sõltumata kõigest, otsige üles oma enesestlugupidamine ja nautige seda. Keegi teine ei saa meie enesetunnet heaks või halvaks teha, kui me ise neile seda õigust ei anna. Seega, teie enesetunne on teie mõtlemises. Mõelge ennast õnnelikuks, sõltumata sellest, mida teised teevad. Lugege St. R Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", see aitab .
