Tere
Kirjutan teile, et pisutki nõu ja abi saada. Nimelt oli mul noormees, kellega olin koos 5 aastat. Ülten olin, sest me läksime lahku. Miks?Sest meie suhe oli üsna tormiline, pidevate tülidega. 99% tülidest oli minu algatatud. Olen üsna madal enesehinanguga inimene ning seetõttu otisn ma igast sõnast mingit tähendust. Enamasti näen ma iga sõna taga halba,mis mulle öeldakse. Nii ka temaga. Kaklesime sõnade pärast. Esiteks. Teiseks olin ma meeletult armukade. Nägin tonti seal ,kus seda polnud. Ja tõesti, mul tegelikult polnud põhjust armukadeduseks. Sain vihaseks kas siis,kui ta nt poo ltundi hiljem minu juurde tuli, kuan tal oli mõni tööasi vahele tulnud... Igatahes, ma ei tea ,miks ma sellisne olin. Samas ma armastan teda väga. See tunen on midgai seesugust, mida sõnadesse panna ei oska. Tean, et ühelt poolt on mu käitumise taga mu äärmsielt madal enesehinnang. Töötan selle kalla,kuna see teeb mu enda elu väga raskeks...
Miks ma seda kõike kirjutan? See on taustainfo. Nimelt mu noormees ültes kuu aega tagsi,et ta lihtsalt ei jõua enam. Ta hoolib minust väga, kuid ta ei jaksa minuga enam koos olla. Tal on nagu mingi piir ees...Mulle teeb see väga haiget, kuna mina ise lõhkusin selle asja ära. Ta ütleb ,et tahab õhku vahele sellele asjale, et me hetkel enam e isuhtleks. Ta ütleb veel ,et ta ei tea, kuidas elu läheb. ehk me kunagi veel eliame üksteist. Rikkusin asja veel ka sellega ,et ei kuulanud teda, ma muudkui helsitasin talle, kui ta rahu tahtis, kuid ma ei sanaud teisiti ja see viib teda minust veelgi kaugemale
Tahaksin teada, kas ehk on meil veel mingi võimalus kokku saada? KAs inimene,kellel on selline piir ette tulnud, kord siiski taandub sellest? Ma tean ju mis on minu vead, ma töötan selle nimel, et ennast muuta.
Mis ma tegema peaksin ,et see kõik ni irusuv poleks? Mis ma tegema peaksin ,et temaga taas normaalseid suhteid luua? Või tavaliselt sellistel puhkudel pole kahel inimesel, kes siiski teineteisest hoolivad, mingit lootust???
Loen teie kirjast välja kolm peamist murepunkti:
a) mure oma madala enesehinnangu ja sellest johtuva käitumise pärast
b) kas teie suhtel on veel lootust ning kuidas teie peaksite käituma
c) kuidas toime tulla kaotusvalu ja teiste seonduvate negatiivsete emotsioonidega.
a) Saan aru, et olete ennast juba kätte võtnud ja töötate selle kallal. See on väga suur samm ja on aluseks ka teiste muredega toimetulemisele. Enesehinnang on kujunenud aastate jooksul ning kahjuks ei ole seda võimalik päevadega muuta. Teil on vaja püsivust ja pikaajalist motivatsiooni, et saavutada muutusi. Heaks abimeheks on Mia Törnblomi raamat „Enesehinnang!“ – seal on palju konkreetseid harjutusi, mis aitavad sissejuurdunud mõttemustreid muuta ning tervikuna pakub see tuge, et teemaga jätkuvalt tegeleda. Nendest muutustest ei sõltu ainult teie suhte tulevik, vaid kogu teie elu kvaliteet – enesehinnang mõjutab absoluutselt iga teie elu valdkonda.
b) Mina arvan siiralt, et teie suhtel on kindlasti lootust. Elust on palju näiteid tuua, kui endised paarid on aastate (kuude) pärast taas kokku saanud. Teil on see eelis, et te teadvustate selgelt, mis teid lahku viis. Seega on teil olemas teadmine, mida enda juures muutma peate. Siin on vaja reaalset käitumise muutumist, ei piisa ainult sellest, et te teate, et te ühte või teist asja valesti teete. Kui teie enesehinnang on kosunud ja sellest tulenevalt olete te ka teistmoodi käituma hakanud, siis on võimalus suhte jätkamiseks puhtalt lehelt olemas. Seniks on aga tõesti parem aeg maha võtta ning tegeleda ühe olulise asjaga korraga.
c) Kuidas hetkeolukorraga toime tulla? Ilmselt on teil peas palju ennastsüüdistavaid mõtteid. Hetkel ei ole neist enam teile kasu. Oluline on leida üles positiivne oma elus praegu ja keskenduda sellele. Märgake ja keskenduge neile väikestele edusammudele, mida teete. Tegelge hetkel ainult iseendaga. Kui suudate oma käitumist juhtida positiivses suunas, siis suudate luua ka normaalseid suhteid teistega. Ka siin on asendamatuks abimeheks eelpoolmainitud raamat. Usku, lootust ja armastust!
