Tere!
Kirjutan siia, kuna olen väga segaduses,õnnetu ja ei tea mida küll edasi teha.
Olen 23 aastane neiu, 4 aastat tagasi kohtasin ma oma eluarmastust. Kõik oli ilus, kolisime kokku,võtsime kassi ja elasime toredat elu. Saime hästi läbi ja meil polnud kunagi igav.
Aga kuna majandussurutis tuli,hakkas natukene kehvemini minema, mina kaotasin töö ja mees tegi valiku,et läheb välismaale tööle. Tal ei läinud seal alguses hästi, tuli ainult võlgu juurde,tekkisid igasugused probleemid. Mina muidugi toetasin teda 100%´liselt, ei vingunud kodus kuigi raske oli temata.Nii on see siis kestnud pea 1,5 aastat. Nüüd leidis ta uue töö Soomes. Koos saame olla üle nädala nädalavahetustel, vahepeal muidugi ei näinud me 3 nädalat, aga suhtlesime smsi ja telefoni teel.Ma ei ole ka selline pealetükkiv inimene, ei pommitanud teda smsidega ja kõnedega, helistas ta mulle pigem ise ülepäeviti.
Muidugi selle 1,5 aasta jooksul on me suhe kannatada saanud, ta tuli koju ja oli väsinud pluss veel igasugused jamad,sellest tekkisid ka tülid.
Nüüd kuu tagasi leidis ta Soomes uue töökoha nagu mainisin ja tal hakkab paremini minema rahalises mõttes....aga.... see nädal ta teatas,et ta tunded on muutunud ja see ´´miski´´ on kadunud.
Kui palusin tal mulle silma vaadata, siis ta ütles,et ta armastab mind küll, aga ta ei suuda pakkuda mulle sellist armastust nagu ma väärt olen. Ta ütles,et ta ei taha enam koduski käia, kuigi kuu aega tagasi olevat ta väga nädalavahetusi oodanud,mil saame koos olla..aga enam seda tunnet pole.
Ta vandus mulle,et tal kedagi teist ka pole, lihtsalt tunded on kadunud. Seda ma usun,et tal kedagi teist pole.
Ta ütles,et ta mõistus ütleb,et ta peaks minuga edasi olema ja et ta ei kujuta hetkel ilma minuta ka oma elu ette, aga südames pole enam seda suurt tunnet.
Ise ma tunnen ka,et me oleme lahkukasvanud. Aga ma tõesti niinii väga armastan teda ja ei suuda temast loobuda. Kardan ise,et tal lihtsalt hetkel selline tunne,et lihtsalt kui me ei näe tihti,siis loogiline,et ei ole enam sama kõik. Ka mul endal on olnud siin käegalöömis tundeid, aga siiski armastan teda väga.
Ma pakkusin variandid välja,et ma tuleks ka Soome, aga siis peab mul seal ka töö olema,sest muidu ära ei ela seal. Ma palusin siis väga,et ta tuleks Soomest töölt ära.. ma palusin seda muidugi nuttes ja ahastuses olles..vihahoos ta ütles,et olgu,ta hakkab otsime tööd Eestis ja läks oma laeva peale.. aga ma tunnen,et ta ütles vaid seda minu lohutuseks,et ma maha rahuneksin.
Kardan väga järgmist nädalat. Kardan ,et ta tuleb vaid oma asjadele järele...
Mida ma tegema peaksin? Ma vajan nii väga abi!
Mis küll tema peas toimub?
Kirjutada on seda kõikke nii raske. Ma ise tunnen,et ta armastab mind..aga lihtsalt ta on sellest Soomest nii vaimustuses.Ta siin rääkis mõnda aega tagasi,et tahab peale tööd Soomes ka jõusaalis ja jalgpallis käima hakata ja et edasi tahab seal oma erialast tööd otsida.. siis mul tekkis juba selline tunne,et aga mina? Kuhu mina jään?
Ta elab seal ka kuskil poissmeeste korteris ja seal tal ka parim sõber, kes vallaline ja kes selline ülbem ja naisi mõnitav.. minu mees on ka juba selliseks muutunud.
Tean,et lahendus oleks vaid see,kui ta tuleks sealt ära.
Aga mida ma tegema peaksin??? Kui ta helistab,mis ma talle ütlen,kuidas minuga lood on? Mida?Miks?Kas? Mul on nii palju küsimusi.... tahan teda väga tagasi ja tahan,et ta leiaks taas selle armastuse minus..kuid mida ma küll teen......
Ma palun väga väga abi, kuna ma tunnen ennast nii üksikuna ja terve mu elu on kokkuvarisemas...
Me armastame erinevalt ja täidame tolle suure sõna erineva sisuga. Kui midagi ühendavat otsida, siis võiks selleks olla neutraalsena tunduv sõna kontakt – liitev ja hoidev side kahe inimese vahel. Need paarid, kes elavad kaugsuhtes, on keerukas olukorras, sest mis juhtub armastusega, kus piltlikult väljendades juhet kontaktist pidevalt välja rebitakse?
Kui paarisuhtes ollakse pidevalt teineteisele kättesaamatud (seda just keerukates olukordades, kus vajatakse teise lähedalolekut ja toetust), toob see suhtesse tasakaalutust ja pinget, muretsemist, turvatunde vähenemist, mis kokkuvõttes hakkavad murendama suhet, mis püsib ikka ju lähedal olles.
Suhe on muutuv ja arenev, ka arengulised kriisid kuuluvad loomulikuna selle juurde. Teie elukaaslane läks Soome siis, kui olite koos olnud u 2,5 aastat, selleks ajaks jõuavad suhted tavaliselt enam-vähem stabiilsesse, n-ö realistlikku etappi – liblikate ja illusioonide aeg suhtes saab selleks ajaks läbi, algab n-ö tegelik suhe. Mis tähendus võiks olla mehe Soome minekul teie suhtele just sel ajajärgul? Ehk oli muutuste pinge nii suur, et lihtsam oli minna? Eks saate kõnelda sellest, mis aitaks suhte kriisist läbi, uude arenguetappi? Kas soovite seda, olete selleks valmis?
Kui tahate oma suhet jälle toimima saada, siis võiks võtta aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine toob selgust ja võib luua aluse läheduse taastamiseks. Saan aru, et olete küll rääkinud, kuid oluline on nii tähtsat tegevust teha olukorras, mil mõlemad olete rahulikud. Kui emotsioonid on laes, on raske mõistlikke lahendusi leida ja teineteist kannatlikult kuulata. Selle jutuajamise juures peaks olema väga siiras: mida te kumbki oma suhtest mõtlete, mida tunnete, mida vajate, mida olete valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid.
Ei ole võimalik ajaratast tagasi keerata, kui veel koos elasite, kui Soome tööd veel ei olnud jms. Seda ei tule. Kuid kindlasti on võimalus taastada lähedust, kui kumbki pool seda tõsiselt soovib, olgu siis lahendusvariandid millised tahes. Kui üks tahab suhtest kindlasti välja minna, ei ole midagi parata.
Kuna teie usute, et kummagi armastus on alles, siis tuleks uurida, mis on see, mis tegelikult segab koos olemast ja lähedust nautimast. Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja pingutusi teha. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Kui jutuajamiste käigus siiski ilmneb, et mõlemat rahuldavat lahendust on raske leida, on võimalus ka aeg maha võtta, et kumbki saaks eraldi rahuneda ja mõelda, mida elult ja läbisuhtelt tahta.
