Tere, olen 34a naine, kelle pisut üle 5a kestnud kooselu lõppes juba 2a tagasi. Kogu suhte kestel on olnud tõsiseid probleeme valedega. Juba suhte alguses näris mind pidevalt tunne, et midagi on valesti ja mees ei ole minu vastu aus. Kuna oma olemuselt on ta kinnise loomuga, mina seevastu avatud suhtleja, kirjutasin selle alguses tema iseloomu arvele ning olin kannatlik, lootes, et ajapikku ta avaneb. Aja möödudes avaneski, kuid siiski valedega. Tõsi, küll mitte kõiges. Esimese vale ilmsiks tulek esimesel aastal lõi mul jalad alt- kogu maailm varises kokku. Ajapikku valu vähenes ning kuna me siiski soovisime koos olla, püüdsime mõlemad suhte kallal tööd teha. Kahjuks selgus, et tema poolt oli see vaid manipulatsioon ning terve selle aja ta vaid mängis mu tunnetega. Tülitsesime ja leppisime ikka ja jälle. Aina rohkem süvenes see, et ma ei saanud teda usladada- üha enam, kui nii väga tahstin uskuda, et nüüd ta räägib tõtt, valmistas ta ikka pettumuse. See kahtlemine, usaldamatus ja hirm näris mind seestpoolt nagu hape. Tundub mõtetu, eks ning lõputu kummi venitamine. 3nda aasta lõppedes ilmnes, et need valed ei lõppegi- selgus, et mehel on juba aastaid hasartmängusõltuvus, milles ta nii sügavalt sees oli ning seda endale ei tunnistanud. Minu jaoks oli see shokk!!! Elada aastaid koos mehega ning ühel hetkel avastada, et kogu see suhe on üles rajatud valedele, terve selle aja olen ma päevast päeva olnud mehe kõrval, keda ma üldse ei tunne. Korraga sai selgeks, et kogu see näriv tunne mu sees ei olnud asjata ning kõikidele nendele hämaratele asjadele sain valusad vastused reaalselt! Karm... Kui esimene pettumus üle läks, üritasin temaga sellest rääkida, kuid asjata- täielik eitamine. Käisin ise nõustamisel, et sellega toime tulla. Selgus, et sõltuvus on mõnevõrra taandunud, kuid mitte kadunud. Valesid tuli ikkagi. Koos nõustamisele ta keeldus minemast ning tahtis proovida oma jõududega toime tulla. Pingutasime mõlemad, üritasime väga palju rääkida, kuid ikka ja jälle tabasin endas tunde: kas ta on minu vastu aus või ainult manipuleerib, et mitte üksi jääda?! Kas ta armastab mind selleks piisavalt, et mitte jälle haiget teha?! Kas ta on valmis olema ka selles teemas avatud või pigem puikleb teemast kõrvale?! Kas ja miks- need küsimused käisid mu peast liiga palju läbi. Pea 2a üritasime- proovisin olla mõistev, mitte nii palju kahelda, ta proovis rohkem avatud olla, kuid asjata- ühel hetkel ma tundsin, et olen nii väsinud ja tühi ning tema poolt tehtav ei tundunud piisav pingutus, sest usaldamatus järjest süvenes ning koos eksisteerimine oli mõlema jaoks juba piinav ning lahkumineks tundus kõige mõistlikum. Peale lahkuminekut on tunded endiselt alles, tänu millele oleme selle 2a jooksul lühikeste perioodidena koos olnud (küll aga siiski eraldi elades), väga palju rääkinud, analüüsinud, paljudele aastate jooksul tekkinud küsimustele vastused saanud, jne. Kõik kestab selle hetkeni, kuni ma jälle kahtlema hakkan- lihtsalt NII raske on usaldada, lihtsalt NIII meeletu hirm on, et ma jälle vastu näppe saan ning et temapoolne puhas ja ilus käitumisviis on järjekordne manipulatsioon. Me mõlemad sooviksime koos olla, mõlemad sooviksime pingutada, kuid ma kardan, et ma ei tule selle usaldamatusega toime. Ikka ja jälle kerkib mingi näriv tunne tagasi ning hirm jälle haiget saada on suur. Tean, et jutt on siin väga segane ja hüplik(nagu ka tunne mu sees), kuid ma lihtsalt ei suuda siiani oma eluga edasi minna. On olnud selle aja sees 1 lühisuhe, kuid uus suhe ei hakka õieti toimima ju enne, kui vanast on täiesti üle saadud. Kas sellest üldse saab??!? Kas sama usaldamatus tuleks kaasa ka uude suhtesse?! Kui suur tõenäosus on sellise usaldamtuse probleemiga paariteraapiast abi saada ning kas sellises asjal on üldse enam mõtet?! Või peaksin ma eelkõige tegelema iseenda tunnetega ning nendesse nõustaja abiga süüvima, et edaspidi selgemalt maailmale vastu vaadata.... Ette tänades,
Kooselu jooksul tuleb ikka ette keerukamaid aegu. Kui üles-alla tsükkel aga väga tihedaks ja kiireks muutub, on see mõistagi suhet räsiv ja selle osapooltele palju kannatusi valmistav. Seesugustes olukordades on oluline mitte kiirustada, et mitte teha tähtsaid otsuseid mõtlematult. Tunnistate ka ise, et olete suures segaduses, seetõttu ehk oleks tõesti aja mahavõtmine abistav. Ei maksa muretseda selle pärast, et mõte ei liigu, või et ideid ei tule, või et ongi segadus ja paha olla. See kõik kuulubki loomulikuna teie praeguse olukorra juurde. Neil momentidel aga, mil end paremini tunnete, mõelge rahulikult sellele, mida ise lähisuhtelt soovite, millisest kooselust unistate, mida veel elus kogeda tahaksite. Seejärel mõelge, kas kõik see, millest te unistate, on võimalik teoks teha selles suhtes, selle mehega. Kas näete end ja seda meest koos eluteel minemas, kas tahate temaga jagada oma elu, temaga koos kasvada ja areneda? Kui soovite seda kõike just selle mehega, siis olete ilmselt ka nõus leppima tema iseloomu ja eripäradega, nii hea kui ka halvaga temas. Te ei saa teda muuta. Muuta saate vaid iseend.
Meeles hoida võiks sedagi, et enda hädasoleku ja halbade tunnete kõrval peaks suutma säilitada ka empaatia teise suhtes: püüdke mõista mehe tundeid, tema põhjusi see- või teistsuguseks käitumiseks, teie osa suhte kujunemises just selliseks. Kui kumbki kuulab ainult iseennast, püüdmata mõista teist ja nägemata oma osa juhtunus, on eeldusi olukorrast väljapääsu leidmiseks ja laiemalt ka heaks lähisuhteks vähevõitu. Tundlikkus teise vajaduste vastu on kindlasti üks hea suhte tunnuseid.
Suhte loomine ja suhtes olemine on mõnel määral alati risk. Inimene soovib olla armastatud, ta ei taha saada „vastu näppe“, kuid see oht on alati olemas. Suhtes olek nõuab nii tööd selle nimel, et suhe kestaks-kasvaks kui ka oskust enesele toetuda. Heas suhtes ollakse mõistagi üksteisest paljus sõltuvad, kuid kummagi oskus iseendale toetuda toetab ka suhet. Kui emb-kumb pelgab, et ta suhte lõppedes pikali kukub, siis see ei ole hea eeldus suhte püsimiseks.
Üle hirmu saab ikka sellest läbi minnes ja usaldus algab iseenda usaldamisest. Kui te ei usalda iseennast, oma võimet armastada ja sellega kaasnevaga toime tulla, on pea võimatu loota teisele.
Mis puutub uude suhtesse, siis tõepoolest ei maksa sellesse siseneda enne, kui olete eelmisest emotsionaalselt vabanenud, enamasti võtab see aega umbes aasta-poolteist. Vägisi ei saa midagi, oma tunnete tundmine, nendega leppimine, nendest arusaamine jms on aeglane protsess. Lubage endale see aeg, ärge kiirustage.
