|
Meeleheitel (nüüd küll juba rahuneMAS)
Külaline
|
|
Postitatud 31.03.2011 kell 14:41
|
Oh. Minu loo kirjutamisest on möödas nüüd juba üle 2 kuu. Oleme endiselt koos. Kuigi raskustega. Kirjutan lihtsalt hetkel siia kuna tihti jääb teadmata loo kulg neile, kes samuti otsivad abi ja saatusekaaslaseid.
Pereteraapiasse siiani jõudnud ei ole ja ehk on see heagi, et enne lasime suurematel emotsioonidel vaibuda. Loodetavasti jõuame nõustamisele siiski enne lapse sündi.
Olen väga palju detaile juhtunust teada saanud ja küsinud ja mõistnud oma osa selles kõiges.
Esimene kord toimus ebakaines olekus soolaleivapeol, kuhu naine mu mehe kutsus. Oli kutsunud küll apaar korda varemgi, teed jooma ja juttu ajama kuid mu mees ei läinud. Tol päeval oli meil aga väga vastik tüli telefonitsi, kui mees küsis, et kas mul on selle vastu midagi, kui ta õhtul töökaaslastega on. Ütles, et võimalik, et ta läheb hommikul otse tööle (elame linnast väljas). Mina alguses tegin stseene, skandaali oma hormoonidemöllus. Siis käratasin talle, et mingu kuhu tahab ja tehku mida tahab. Siis saatis mees sõnumi, et ta ei lähe siis kuhugi ja tuleb pärast tööd ikkagi koju. Mina nähvasin, et ärgu tulgu, pole vaja.
Oleme sellest rääkinud nädalaid ja ma tean, et algatajaks oli naine, kui mu mees oli läinud magama teise tuppa. Ka suhtlemise algatajaks. Mehe väitel oli tegemist lihtsalt sõbraliku suhtlemisega ja asi oli tema jaoks turvaline kuna füüsiliselt oli see naine tema jaoks ebaatraktiivne. Mõistan seda kuna mul on endal samuti üks meessoost sõber, kes mehena mulle absoluutselt ei meeldi. Oleme seda analüüsinud ühe ja teise nurga alt. Kõrvaltvaatajale tundub see kummaline kuid ma tunnen oma meest ja selles mõttes usun teda. Alguses püüdsin teda ka niiöelda vahele tõmmata, et kontrollida tema versiooni püsivust. Vastus oli iga kord dama, ainult et analüüs läks sügavamaks.
Olin siiani võtnud oma meest kui iseenesestmõistetavat tegelast oma elus. Laps ja töö olid paar aastat tähtsamad, kui minu mees. Kui mees püüdis minuga rääkida, olin liiga väsinud et teda kuulata. Praegu on mees öelnud, et tema viga oli see, et ta lihtsalt otsustavalt telekat kinni ei pannud või ajalehte mu käest ei palunud panna, et ma teda kuulaksin. Mina oli pidevalt ninapidi kas telekas, ajalehes või arvutis tööasju tehes. Ka hilisõhtul vahel.
Kui sain teada oma mehe suhtlusest selle naisega, muutsin oma käitumist igati. Mõistsin, et ma ei saa teda võtta nagu siiani olin võtnud. Ta on mulle olnud alati suureks toeks, armastanud ja imetlenud, hoolitsenud ja tunnustanud. Mina ise aga ei olnud kogu aeg millegagi rahul. Eks ka sellel olid omad põhjused.
Kunagi käratasin talle mitu korda, et ma olen väsinud ja otsigu endale parem armuke, mul kasvab töö ja kogu muu asi üle pea. Kui rumal minust!
Pärast suhtluse ilmsikstulekut muutusin tähelepanevaks, toetavaks, meie seks ja lähedus oli jälle imeline. Mees ütles, et see on nagu uuesti armumine. Kuid ma tundsin, et tal on midagi hingel. Tõi lilli, korduvalt ütles ta voodis lause: olen ainult sinu, minu süda ja keha on ainult sinu jaoks, ise kallistas mind kõvasti. Lilli on ta küll toonud iga kord pärast tüli, ma arvasin, et ka seekord oli tal kahju, et olime tülitsenud tema küllamineku pärast.
On ime, et ta armmukest ei leidnud ega otsinudki vaid see juhuseks tõesti nii välja kukkus. Mingeid romantilisi tundeid ega tõmmet tal selle inimese vastu ei olnud. Ka inimlik sümpaatia muutus vihaks ja vastikustundeks pärast haiguse ilmsikstulekut ja veel paari naise tehtud tegu.
Keeruline on aga selle teise korraga. Ma ei tea, miks, kuid detsembris tunnistasin oma mehele enda kunagist petmist enne abiellumist. Rumal, väga sumal oli see minust. Kahetsesin seda kohe kuna tegelikult olin endaga teinud lepingu, et kannan seda süüd ja vastikust üksi. Tegin oma mehele kohutavalt haiget. Paar päeva oli ta täiesti endast ära, valus ja vihane. Siis juhtuski see teine kord, mis küll lõpuni ei läinud kuna mu mees ei suutnud. Alandav on see, et see teine pakkus end mu mehele armukeseks, mispeale mu mees temaga suhtlemise lõpetas.
Kogu see lugu on nii segane, vastik ja valus. Hetkel elame päev korraga. Oleme nutnud koos ja eraldi. Elasime ka nädal aega erinevates kohtades, mees elas minu venna juures. Kui käisin talle asju viimas, vappus ta nutust. Ma ei ole ise nii palju nutnud kui nende viimaste kuude jooksul ja samuti ka minu kalim. Ühest küljest olen tahtnud teda hoida, hellitada, toetada. Olen seda ka püüdnud teha. Teisest küljest on päevi, kui ma ei saa teda vaadata. Oleme rääkinud kõik detailideni lahti. Öeldakse küll, et ära küsi detaile, see teeb haiget kuid mulle tegid fantaasiad palju enam haiget. Panin ma nendes ju selle naise iseenda asemele igas mõttes, mõeldes asja enda jaoks ilmselt suuremaks kui see tegelikult oli. Ei mingit õrnust, hellust ega romantikat. Ei suudluseid, ei kallistusi.
Oleme saanud sellise obaduse, et see viis alguses suitsiidimõteteni. Päev pärast siia esimese kirja kirjutamist sattusin haiglasse ja me kartsime, et kaotame lapse. Mina olin kui zombi. Kaks kuud ei ole korralikult suutnud siiani magada. Ka mehel olid unehäired. Ta mõistis, millist valu ta mulle ja endale põhjustas. Mõistis ka seda, et oma külmuse all ma siiski väga armastan teda. Tema süütunnet ja kurbust on valus vaadata kuid see on tema katsumus. Ta on lubanud meid sellest läbi tuua, maksku mis maksab kuid olen palunud tal mitte sellist lubadust endane anda kuna minu tunnete eest tema pead anda ja vastutada ei saa. Kuulen iga päev, kui ilus, armas ja eriline ma olen. Tema ingel, tema väikseke, tema tüdruk. Kui väga ta mind ja lapsi vajab. Kui kahju tal on. Kahju on ka minul kuna osaliselt oma käitumisega olen põhjustanud ka tema käitumise. Vastikus on aga veel alles. Mitte mehe vastu otseselt kuid kogu selle situatsiooni vastu. Käin psühholoogi juures, psühhiaater kirjutas ka nõrgad AD-d välja, mida võtsin kuu aega.
Mul on praegu veel raske vaadata tema keha, kuigi ta seda palub. Vahel on mul raske talle silma vaadata, tema käsi vaadata. Ta palub vahel mul end lihtsalt silitada, kallistada, paitada. Ta ütleb, et vajab mu soojust, nagu varemgi. On kogu aeg vajanud. Vahel ei taha ma ka seda, et ta minu keha vaataks. Kuigi ta korrutab, et jumaldab seda, et see on alati kaunis. Usun teda, sest seda on ta alati rääkinud. Mina aga olin end tema eest sulgenud. Olen mõistnud ka enda vigu, aga miks pidi see läbi sellise valu tulema??? Praegu ei ole valusööstud enam NII teravad. Aga kurbus on jäänud. Vahel ka viha. Mehe, iseenda, selle naise ja...imelikul kombel jumala või saatuse või elu vastu, et ta SELLISEL ajal meile sellise katsumuse saatis.
Ma loodan, et meie pere jääb kokku. Kuigi on ka hirm, et me ei saa sellest üle. et ma jäängi sellele kogu aeg mõtlema ja vastikust tundma. Et armastus kustubki kurbuse ja kibeduse sisse.
Väga tahaks kuulda/lugeda teiste sellisest olukorrast koos välja tulnute lugusid.
|
|
