Tere!
Oleme mehega koos elanud nüüdseks pea 7aastat,meil on imearmas 5a tütar,oleme mõlemad juba n.ö teisel ringil,mehel on olnud aegu,kus ta on olnud kimpus alkoholi probleemidega,sellest sai ta ise jagu,kui me eelmisel kevadel lahku läksime,ehk mina ta minema saatsin,kuna ei olnud nõus enam taluma tema joomasööste,nüüdseks on ta olnud kaine pea aasta,kuna ta sai proovida elada nii,kui sul pole enam peret,ega kodu,ei puhtaid riideid,ega sooja toitu laual,ilmselt see raputas ta pea paikaja ta palus mu käest uut võimalust,ma kahtlesin kaua,enne kui ta tagasi võtsin,nüüd paar päeva tagasi sain n.ö tõele jälile,et ta on leidnud omale tööjuurest armukese,ma taipasin juba tükk aega,et midagi on valesti,püüdsin mehega ka antud teemal vestelda ja tegin isegi ettepaneku,et kui ta on leidnud omale uue inimese,keelga soovib elus edasi minna,siis öelgu mulle,ta oli vait,kui kala,olen ise selline inimene,kes soovib asjad lahti rääkida,käin hetkel keeltekoolis,meil oli plaan minna perega välismaale elama ja tööle,üleeile olle taas keele tunnis tuli mu telefonile sõnum,mis teatas,et mu sõnumite maht on täis,see pani peas tulukese helisema,koju tulles pärisin mehelt,et milles on asi,tema aga eitas kõike ning läks kohe kiirelt magama, teatasin talle,et võtan nagunii kõnede väljavõte ja siis on mulle kõik selge,nii oligi,mu silmad pidid peast kukkuma,kui nägin,kui pikki kõnesid on tehtud ja palju sõnumeid saadetud.Samal õhtul ei öelnud ma talle enam midagi,olin praktiliselt terve öö üleval,see asi piinas ind nii hullusti,hommikul,kui ta oli tööle läinud,helsitasin talle ja teatasin asjast.Ma nüüd päris täpselt ei teagi,kas soovin veel seda suhet parandada või ei,lapse pärast justkui sooviks,aga tean,et soojendatud supp ei maitse enam nii hästi.Aga mulle teeb koledasti haiget see,et nii lähedane inimene tegutseb seljataga ja lööb kõige lõpus veel kirve selga,see on nii alatu tegu.Lisaks haigestus veel ka laps,kes on terve öö olnud üleval,oksendanud ja palavikus,laps on svamm,mis imab kõik endasse.Sooviksin headelt inimestelt nõu,mis ja kuidas edasi saab?
Tänan kõiki vastajaid!
Olete äsja teada saanud mehe alatust käitumisest ning hetkel möllavad teis tugevad tunded, mis on väga loomulik. Tugevad tunded segavad asjade kainet läbimõtlemist ning sellega võiksite tulevikku puudutavate otsuste tegemisel arvestada. Andke endale hetkel aega olla pettunud, kibestunud, solvunud jne. Hea, kui teil on kedagi, kellele ennast tühjaks rääkida. Kui olete need tunded endast läbi lasknud (see võtab aega vähemalt nädala, tihti veel rohkemgi), siis tekib jälle ruumi ka kaine mõtlemise jaoks.
Otsuse tegemisel peate lähtuma ennekõike iseenda vajadustest. Millist elu te soovite? Mida ja mille nimel olete valmis välja kannatama? Mida te ei ole valmis aktsepteerima? Mis teeb teid õnnelikuks ja paneb naeratama? Kui vastused nendele küsimustele on olemas, siis saate võrrelda tegelikkust oma soovidega. Kas on olemas kokkupuutepunkte? Kui suured on käärid soovitu ja tegeliku vahel? Milline on minu roll tekkinud olukorra kujunemisel? Kui palju olen ise valmis muutma?
Lapsel on loomulikult kõige parem kasvada koos ema ja isaga, kuid kui üks või hoopis mõlemad neist on selles kooselus sügavalt õnnetud, siis ei saa ka laps olla õnnelik. Lapse käitumine peegeldab tõesti tihti vanema sees toimuvat osutades lahendust vajavale probleemile. Ka tema praegune haigus on peegelpilt teie sees toimuvast.
Kindlasti on oluline ka abikaasaga rääkida. Kuidas antud olukord tema pilgu läbi on tekkinud? Millised on tema mõtted ja soovid? Olles emotsionaalselt haiget saanud kipume me teisele osapoolele omistama mõtteid ja motiive, mis tegelikkusega ei pruugi sugugi kokku minna.
Teie olete oma elu ekspert. Inimesed on kõik ainulaadsed ning seetõttu on teistel väga raske teile pädevat nõu anda. Teiste kogemused pakuvad tuge ning võivad anda ideid, kuid lahendused teie elu keerulisele olukorrale on peidus teie enda sees. Andke endale aega ning usaldage iseennast!
