Oleme mehega 10 a koos olnud. Hetkel mõlemad 30 a alguses ja meil on kaks eelkooli ealist last.
Nagu ikka tuleb ka meil ette omavahelisi riide ja ütlemisi mis viimastel aastatel on tihedamaks muutunud. Samuti on meil ka toreidaid aegu olnud ja oleme omavahel väga hästi läbi saanud, kahjuks jah ütlemisi ja riide on viimasel ajal rohkem olnud.
2 kuud tagasi sai elukaaslane juhuslikult teada ühest terviseprobleemist endal, mis peale uuringuid õnneks enam vähem korda saadi. Samas mõjus see talle väga halvasti, rohkem just psüühiliselt. Hakkas endale asju ettekujutama ja tundis ennast väga halvasti. Lõpuks perearst kirjutas välja talle rahustid millest tal kohe parem hakkas ja siiani ta neid nüüd võtab ja tunneb ennast enam vähem hästi. Vahepeal jättis mõned tabletid ära ja kohe enesetunne läks ka halvaks. Tundub, et tal tegu depressiooniga, närviline, ei saa magada öösiti ja mõtleb endale igasugu haigusi külge. Õnneks need rahustid siis aitavad praegu.
Mingi aeg tekkisid tal, aga mõtted, et ta ei taha/suuda enam koos elada. Tema näeb meie elu kui ainult üks riid ja tülitsemine, mingeid sisemisi tundeid ja lähedust meil pole ja ta ei jaksa enam niimoodi jätkata. Tema lahendus on, et ta tahab pausi, eemalolekut ja ta kolib meie juurest ära mingiks ajaks. Kahjuks pole niisama kuskile minna ka ja olla, vaid ainult võimalik üürida korter. Samas jah kuna maja meil laenuga ja tuleme n.ö enamvähem oma rahadega välja siis väga raske on hakata veel ühte lisa korterit maksma. Ta on nõus, et maksab maja laenu edasi (mina seda üksi ei suudakski) ja tuleb kuidagi ots otsaga kokku. Siiani nüüd otsib üürikat, mille leidmine tundub päris keeruline -asukoht peab sobima, üür ei tohiks kõrge olla, aga samas enamvähem heas korras ikka. Oleme nüüd n.ö kuu aega lahus olnud, tema elab elutoas ja magab seal. Suhtleme omavahel igapäevastel teemadel nagu sõbrad, mingeid lähedasi suhteid meil pole. Saame hästi läbi, ei tülitse, ei riidle. Aga jah sisemiselt on ikkagi pinge öhus ja mulle teeb see haiget. Niipea kui ta teatab jälle, et läheb korterit vaatama mis leidis, tulevad mul pisarad silma. Mingi hetk mõtlen, et las siis läheb, vaatab kui tore tal üksi on olla ja vb hakkab siis nii mind kui peret rohkem hindama. Samas ma ei saa ju välistada kui leiab kellegi teise ja saab õnnelikuks ja ei tulegi meie juurde tagasi.
Ei teagi mis see õige oleks ja kuidas käituma. Kas peaksin ikkagi teda veenma ja ümber rääkima, et ikka prooviksime uuesti ja üritame edasi jätkata kooselu? Või on parem kui ta läheks ja saame mõlemad oma elu üle järgi mõelda ja mida me tegelikult tahame elult? Kuna tal depressioon ka siis vb tõesti oleks tal vaja üksi olla ja natuke puhata, sest ega see väikeste lastega elu lihtne pole. Praegu näen, et iga väiksem ärritus ja laste jonnimised ajavad teda närvi ja endast välja. Me oleme rääkinud sellest omavahel kui need probleemid tekkima hakkasid ja ma proovisin teda veenda kuid ta oli ja on nii kindel endas siiani, et meil on vaja pausi. Olen ise selle mõttega juba harjunud, mitte et see mulle meediks, aga tunnen, et ei saa enam midagi teha kuna ta on otsustanud, Samuti ei taha seda teemat üles võtta kuna see teeb mulle haiget. Tunnen ise, et lihtsam olekski kui ta lähekski siis mingiksajaks ära. Mul on väga raske temast endast ka aru saada, kuna ta üldse psüühiliselt haige praegu siis mõni hetk näen, et kannab ise ka palju selle all. Naistepäevaks tõi mulle 3 pikka punast roosi. Küsisin siis miks sa seda teed, sa teed ju haiget mulle, nagu narriks minuga. Ta ei vastanud. Mida teie arvate sellest?
Pika kooselu jooksul tuleb ikka ette keerukamaid aegu. Oluline on mitte kiirustada, mitte teha tähtsaid otsuseid neid eelnevalt läbi mõtlemata. Nii et kõigepealt võtke aeg maha ja püüdke aru saada iseendast. Mõelge rahulikult läbi, mida te ise lähisuhtelt soovite, millisest kooselust unistate, mida veel elus kogeda tahaksite, mida tahaksite kogeda nimelt koos oma mehega, mille tõttu kõige enam muretsete jms. Seejärel mõelge, kuidas saaksite kõige olulisema läbimõeldust viia ka meheni, sest kuidas te muidu teineteisest ja teie suhetes toimuvast aru saate. Et on valus, kuulub olukorra juurde, rääkige ka valust ning muudest tunnetest, mis teid on vallanud ja valdavad. Süüdistamisest pole kunagi abi, selle asemel võiks püüda öelda välja oma tunded, mis on seotud kogetuga (mis süüdistamist ajendab).
Ärge kartke rääkida kõigest sellest, mis teile suhte juures muret teeb. Kui saate partneriga jagada kõige olulisemat, on kummalegi kindlasti selgem pilt suhtes toimuvast ja vähemalt segadus väheneb. Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et kumbki räägib enda eest: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, meest omakorda enda omadest. Seesugused jutuajamised pole kerged, ent kui suudate rääkida endakohaselt, süüdistamata, rahumeelselt, võivad need kaht inimest lähendada. Emotsionaalne kättesaadavus (st ma olen nõus sind kuulama, ma olen nõus end avama, ma olen kohal sinu jaoks, kui sa seda vajad) on suhetes äärmiselt vajalik. Avameelsed ja soojad vestlused aitavad seda kindlasti taasluua.
Päris tihti juhtub, et paar või üks paarilistest lihtsalt ei julge rääkida sellest, mis teda tegelikult häirib või suhet jätkamast takistab. Kui need asjad ükskord selgeks räägitud saavad, on võimalik arutleda nende asjaolude või takistuste üle. Võib ka selguda, et nii mõnigi probleem on tegelikult ületatav, kui kumbki selle nimel on nõus pingutama.
Suhtes on alati kaks poolt. Kui teie küll tahate suhet jätkata, kuid mees kindlasti ei taha, siis polegi midagi teha, vägisi suhtes olla ei saa. Kindlasti ei saa teist poolt veenda suhtes olema. Miks mitte ka võtta paus, et kumbki saaks rahuneda ja järele mõelda.
Pingelises olukorras on vaja meeles pidada sedagi, et enda hädasoleku ja halbade tunnete kõrval adutaks ka teise olukorda: tema tundeid, tema põhjusi see- või teistsuguseks käitumiseks. Kui kumbki kuulab ainult iseennast, püüdmata mõista teist, on eeldusi olukorrast väljapääsu leidmiseks ja laiemalt ka heaks lähisuhteks vähevõitu. Tundlikkus teise vajaduste vastu on kindlasti üks hea suhte tunnuseid.
Depressioon on raske haigus. Samas võib igasse haigusse suhtuda ka kui tähenduslikku märki elus üldisemalt toimuva kohta. Igal juhul tuleb sellesse tõsiselt suhtuda, meeles pidades, et tabletid ei ravi haiguse tekkepõhjusi, vaid ainult tagajärgi. Kui tunnete, et asjad kasvavad üle pea, otsige abi spetsialistilt.
