Minu jaoks on kõige tähtsam, et pärast lahkuminekut säiliksid talutavad suhted(ideaalis näen, et kui ometi kord mehe juurest suudan ära minna, muutuvad suhted hoopis normaalseks) - seda just lapse pärast.
Elan mehe kodus(kus tema on elanud kogu oma senise elu ja elab ka ülejäänud elu) - seega pean lahkuma mina. Ja teen seda meleldi. Ei taha enam seda kohutavat negatiivset õhkkonda. Ka lapsel avalduvad meie varjatud pingete pärast käitumishäired.
minu jaoks on vaid küsimus - kas kolida samasse linna või mujale.Töökoht on muidugi siin linnas,aga töökoht ei ole veel kõige määravam.
minu jaoks on oluline, et laps ei kaotaks oma isa, olen palju aastaid pingutanud, et nendevaheline suhe saaks toetust ja see on õnnestunud! Lapse isa muidugi ei soovi lahkuminekust just sellepärast midagi kuulda, sest ta kardab lapsest ilma jääda. See on asjatu hirm, ma väga väga tahan, et mu lapsele jääks isa alles ja just selle tõttu olen ma aastate jooksul talunud mittetoimivat suhet.
Ma olen selles kooselus ka paljuski oma tervet mõistust ja väärikust kaotanud, ma tõesti ei tea kuidas käituda -
kas teatada ühel päeval mehele oma otsusest, et nüüd on nii ja ma lähen koos lapsega(see tundub olevat julm!) või kaasata ta otsuse tegemisse st teada anda oma soovist ja siis ühiselt välja mõelda, mis oleks lapsele parim...
Mul on ka väga suur hirm oma otsust teatavaks teha, sest kuigi sellest on olnud juttu viimase 3 aasta jooksul, et meie suhe püsib vaid selleks,e t lapsel oleks ema ja isa, et meid ei seo omavahel miski muu, siis viimase jutuajamise lõpuks kõlas ka ähavardus, et mees ei anna mulle last, et tema ei ole nõus lapsest ilma jääma...
On niigi selge, et mina olen halvemas positsiionis, alustada tuleb nullist, leida üürikorter, osta elementaarsed asjad, voodid, pesumasin, külmkapp. palk alla eesti keskmise.lastehoiule läheb üle neljandiku palgast...
Raskeks teeb asja see, et töötan üsna vastutusrikkal ja pingelisel töökohal, lapse haiguse korral ja siis kui pean õhtuti nädalavahetuseti tööl olema olen väga hädas juba nüüdki kui mees tihti on saanud aidata lapsega olemisel, Appi kedagi kutsuda ei saa, pole sugulasi ja selliseid sõpru, kes kohe kohale jookseksid, kõigil on oma mured...
Minu huvides oleks muidugi kolida ära teise linna(siin on Eesti kallimad üürikorterid, minu kodused elavad liiga kaugel et üksteist vastastikku aitamas käia jne) seega kui palju ma pean arvestama mehega oma tuleviku planeerimisel?
Tean,et kui kolin vanematega ühte linna (200 km kaugel), siis mees ei viitsi last vaatama tulla, kontaktid jäävad vähemaks, sest ka mina ei jõuaks last tihti issi juurde tuua. mõtlen isegi siin, et peaks kolima samas linnas suht lähedale, sest juba praegu kui elame ühe katuse all on paras logistika, et aidata üksteisel katta ära need ajad kui peame olema tööl(meil on mõlemil aegajalt mittestandartsel ajal(ühtud, LP tööd).
Samas tundub kuidadi palju tahta, et ma saaksin mehega rahulikult arutada kuidas elu korraldada(kui me juba praegu nii olulistes asjades nagu lapse tervis jne ei suuda elementaarselt suhelda...).
Ühesõnaga, ma tahaksin sellest kõigest välja, alustada uuesti, tunnistdada oma vigu ja minna siiski eluga edasi - samas olen ma oma lapse isaga elu lõpuni seotud ja pean arvestama temaga.
Seega, ka pärast lahkuminekut ei saa ma teha seda, mida ma pean õigeks ja mulle kõige mõislikumaks lahendiks, vaid ma pean arvestama kuidas oleks minu mehel mugavam olla issi rollis...
Sellest ma ei räägigi, et ta peab nagunii mind väga suureks egoistiks, et ma tahan lahku kolida.
Ja üle kõige on suur hirm,e t kuidas kohaneb laps, kes on suur issifänn(minu töö suuresti!) ja kelelga käin praegu püshholoogide juures Aspergeri sündroomi kahtlusega, muutuva olukorraga...
Alternatiiv - aeglane alandav enesetapp suhtes, milles iga päev tunnen, et mind talutakse kuidagiviisi ära ja ...kahjuks ka vastupidi.
jube õhkkond, mis röövib elujõu, TAHTE, töövõime.
Olete juba otsustanud, et ei soovi senist kooselu jätkata. Nüüd siis otsite sobivat viisi lahkumiseks ning lahendust sellele, kus see parim elukoht. Igati vajalik on taotlus säilitada lapse isaga võimalikult head suhted ka pärast lahku kolimist.
Saan aru nii, et koha valikul on üks määravaim tegur materiaalne toimetulek. Sel juhul on oluline tehagi endale eelarveline arvestus, millised on igakuised kulud-tulud nii samasse linna jäämisel kui ka mujale kolimisel. Kaugele elamaasumisel lisandub veel hulk lahendamata küsimusi, mis on seotud töökoha leidmisega ja lapse hoidmisega. Ka need on küsimused, mida tuleb eelnevalt hoolikalt läbi kaaluda. Võimalik, et küsimus, kuidas hoida isa ja lapse kontakti muutub sedavõrd oluliseks, et tuleb loobuda mõttest elama asuda kaugele, isegi kui see näib esialgu odavam. Kaasneks ju hulk muresid, mida aimate, kuid ka neid, mis on ettearvamatud. Näiteks mõju lapsele, mõju suhetele isa ja lapse vahel. Küllap on teile ka teada, et Aspergeri sündroomi kahtlusel tuleb arvestada sellega, et laps võib reageerida muutustele raskustega nendega toimetulekul. Nad vajavad stabiilsust, tuttavat keskkonda ja inimesi enda ümber.
Olete mures, kuidas seda kõike ka mehega arutada, aga arutada on väga vajalik. Pingeid võib see muidugi tekitada, kuid veel keerulisemaks teeb suhteid see, kui te isa oma plaanidesse ei kaasa. Ka tema vajab eelkõige teadmist, et soovite igati säilitada isa ja lapse häid suhteid. See ongi peamine, milles peaksite teda veenma nii, et ta seda usub ja töötaks kaasa parima lahenduse leidmisel. Kui teda on kaasatud, siis on ta huvitatud osalema teie ja lapse tuleviku heaolu kindlustamisel. Rääkige talle sellest, kuivõrd hindate tema hoolivust, tunnustage teda selles eest, mis on olnud hästi.
Soovin teile head koostööd vanematena ja üksteise mõistmist.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
