Meie peres on selline keeruline olukord, et minu ja mu abikaasa suhted muutusid kahjuks umbes viimase aasta-pooleteise jooksul kehvaks (koos oleme olnud nüüdseks 8 aastat), hakkasime üksteisest kaugenema, tunnistan, et mõlemapoolsete vigade tõttu, ei ole osanud suhet hoida... Nüüd aga olen lapseootel (jah, see oli sellises olukorras viga, kuid sellega tuleb leppida), mees on leidnud uue suhte ja on täiesti kindel, et meist enam asja ei saa, kuigi mina tahaksin üle kõige meie suhet analüüsida ja parandada. Aga ma saan aru, et üksi seda teha ei ole võimalik ja meest mõjutada minu mõtetega kaasa tulema ma ei suuda. Eks sellel teisel suhtel on seal väga oluline roll, rohi ongi ju teiselpool rohelisem...
Otsustasime siiski lapse ja minu vaimse tervise nimel (mul on ääretult raske praegu, rasedana, leppida täieliku lahkuminekuga) koos edasi elada. Ning ka seetõttu, et laps saaks siiski imikuna oma isaga piisavalt koos olla, nii et umbes poolteist aastat selle plaani järgi peaks meie kooselu veel kestma. Mees oma uue suhtega minu nina all ei lehvita, kuigi tean, et see jätkub, elamegi koos nagu sõbrad, kuigi minu jaoks on seda suhet raske sellisena nii võtta. Õnneks lubab ta ennast siiski kallistada ja mõningane lähedus on tema jaoks aktsepteeritav (jumal tänatud, tunnen, et mul on seda praegu väga vaja). Aga siiski tunnen, et meie vahel on pidev pinge. Meest on ilmselgelt minu seltskonnast tüdinud, ühiselt midagi enam teha ei taha, tõmbub üha rohkem eemale, ei kuula kui ma talle oma päevast või tegemistest räägin... Mina samal ajal tahaksin, et meie vahel säiliks see vähenegi lähedus, mis varem oli ning et me suudaksime omavahel rahulikult ja sõbralikult suhelda. Annan omaltpoolt kõik, et see nii oleks - kui mõni mehepoolne ütlemine või käitumine haiget teeb, püüan rahulikult selgitada, miks see mulle haiget teeb ja palun, et ta nii ei teeks, pööran tema tegemistele tähelepanu ja tunnen huvi. Isegi kui mõni olukord mind ärritab, püüan jääda rahulikuks, et seda viimastki hoida ja kindlustada, et laps sünniks rahulikku õhkkonda.
Kuid kuna tunnen, et mehe poolt midagi vastu ei saa, et meie suhet säilitada sellisenagi, et me suudaksime rahumeelselt ja sõbralikult koos eksisteerida, olen hakanud meie otsuses koos elada kahtlema. Mõnes mõttes olen leppinud sellega, et ehk ei saagi meie abielust enam asja, samal ajal aga lahku minna ikkagi ei taha, sest hetkel annab mulle mehe lähedus siiski jõudu rasedusega ja lapse saamise mõttega hakkama saada ning oma sisemuses muidugi loodan endiselt, et ta ühel hetkel saab aru kasvõi sellest, et lapse jaoks oleks oluline, et meie pereelu ja suhe toimiks ning et ta on nõus üritama meie suhet parandada. Või siis muutuvad minu tunded ja mõtted peale lapse sündi ja suudan meid ka eraldi ette kujutada, ehk olen raseduse tõttu ka praegu lihtsalt väga tundlik ja emotsioonid keevad kergelt üle.
Oleme mõlemad eraldi käinud ka paariterapeudi jutul, kuid mees koos tagasi minna ei teha, kuna tema sõnul ei ole meil enam midagi parandada, me oleme liiga erinevad inimesed ja tema arvates meie suhe ei toimi. Tean, et sellises olukorras on ehk rumal loota, et miski veel muutub, aga see lootus annab mulle kuidagimoodi jõudu hetkel. Mõtlen, et ehk lõppeb see teine suhegi ühel hetkel ära ja tekib mehel siis veel motivatsioon oma pereelu taastada, et laps tekitab meie vahel mingi uue läheduse... Ma ei teagi nüüd enam, mida Teilt küsida tahan... Ilmselt näpunäiteid, et mida peaksin tegema või kuidas käituma, et praegu seda vähestki hoida ja ehk isegi salaja taastada? Kuna mees ei tule minu ideedega kaasa, siis pean meie suhteid hoidma nö. salaja, märkamatult. Eks see, et ma ei peegelda tagasi tema negatiivsust, vaid vastan positiivselt ja rahulikult, ehk ka mõjub mingitpidi... Rääkida ma temaga ei saa, kuna ta tõmbub selle peale kohe eemale ja ei ole milleski huvitatud. Või ehk ei oska ma õigesti läheneda, kuigi olen uurinud, mismoodi käituda, räägin mina-vormis, oma tunnetest, püüan talle mitte survet avaldada...
Lugedes pikka mõttevahetust, loen teie kirjadest välja, et olete enda jaoks otsustanud, et suhet mehega te lõpetada praegu ei taha ja pigem ootate toetust ja arvamusi selle kohta, kuidas keerulises suhtekolmnurgas toime tulla. Samas väljendasite ka kõhklusi sellise kooselu mõttekuses.
Üritate „säilitada kuigipalju lähedust ja häid suhteid olukorras, kus teine seda üldse ei püüa“. Selles teiepooleses ootuses on juba vastuolulisus sees. Läheduseks on oluline vastastikusus, mõlema tahe ja panus. Muidugi saan aru ka, et püüdlete selle poole, et hoida seda, mida saab ja jätate endale võimaluse lootuseks tulevikus.
Loodate, et teine naine loobub ja see toob mehe tagasi. Kuidas mõjub aga teie suhetele teadmine, et ta tuleb tagasi vaid seetõttu, et teine suhe ebaõnnestus, mitte teie suhet väärtustades, seega vaid kui leppimist, kui varuvarianti - ka see on üks mõtlemise koht.
Mõelge selle erinevuse peale veel, mida olete juba tõdenud, kas püüda olla koos oma lapsele vanemad või taotlete ka omavahelist paarisuhet. Vahel võivad need sassi minna, saadakse ka üksteisest erinevalt aru ja sellest ka arusaamatused ja pinged. Praegune seis on selline, et teie soovite ka paarisuhet hoida, kuid mees mitte. Seda tuleks ka selgelt välja öelda, kui te seda pole veel teinud. Mõtlen seda, et võite üks kord ja selgelt teada anda, et soovite ja loodate mehega suhte veel tulevikus, kuid praegu olete valinud olla selle puudumisel vaid lapsevanemad. See tähendaks, et aktsepteerite mõlemad ja ei taotle muud seni, kuni mõlemad selleks valmis pole. Saate ju ilma survet avaldamata väljendada, kui oluline on teile see, et mees on teie jaoks olemas, toetab teid, võtab osa lapsega seonduvast jne.
Oluline on vastastikune teadmine, millised teie suhted on. See, et te sooviksite ja loodate mees tagasi, paarisuhet, on teine asi. Tegelikkus on see, et seda pole, selleks on vaja kahte inimest. Kui olete tõdenud, et mees on tunnetes seotud teisega, siis eneseaustuse säilimiseks on oluline, et te ei luni temalt lähedust ja pühendumist, vaid aktsepteerite, et nii on. Te võite väljendada oma tundeid ja jätta talle paarisuhetesse tagasipöördumise võimalus. Keeruline on olla olukorras, kus reaalsus on üks, kuid käitute selle järgi, mida tahaksite ja mängite peidate jaanalinnuna pead liiva alla nagu ise olete tabavalt märganud. Hea, et olete teadlik sellest, et lähtute vahel ka illusioonidest. Teie suhe puutub vabamaks, kui loobute vastuolust ja käitute vastavalt sellele, kuidas teie suhe reaalselt on.
Praegu püüate olla ja pingutate väga selle nimel, et olla kena ja surute endas alla ka rahulolematust. Ka mees võib seda tunnetada, mis ilmelt süvendab temas süütunnet. Kõik see ei tee teid lähedasemaks, pigem pingestab olukorda ja süvendab kaugenemist.
Selle pika jutu kokkuvõtteks tahan öelda, kui oluline on olla teineteise vastu võimalikult aus, see säilitab eneseaustuse, avatuse, võimaluse headeks suhetes, lugupidamiseks teineteise suhtes. Seda vajate, et olla head lapsevanemad, mida te ka ei otsustaks oma suhetega seoses. Lähedust hoida saab vaid läbi selle, et olete siirad ja austate teineteise tundeid.
