Kohtusin oma mehega viis aastat tagasi, mõlemad oleme erinevatest linnadest pärit. Armusin temasse ära ja otsustasin jätta kõik (pere, sõbrad, sugulased jne) ning tema juurde kolida. Olen tema jaoks palju ohverdaud ja teinud kõik. Pea kolm aastat tagasi sündis meil armas poja ja kõik oli tore
Mees on mul teinud igasugu trikke ja ka palju haiget erinevatel viisidel, kuid ikka ja jälle läheb vihahoog mööda ning unustan.
Tänaseks on lood, sellised et olude sunnil on mees juba üle aasta teisel pool lahte tööl, nii et kogu majapidamine on seega minu õlgadel (elame majas). Meil on suur hoov kus vaja suvel muru niita, talvel lund rookida ja ühesõnaga kõike teha. Lisaks sellele käin ka ise tööl ja laps lasteaias. Mees tegeleb palju spordiga, mis ise enesest on väga tore ja kasulik aga siit hakkabki lumepall veerema, et vähe sellest et teda nädalate kaupa kodus pole läheb ta ka koju tulles kõik võimalikesse trennidesse jne. Ta on mul sellise äkilise iseloomuga ka, et kui midagi öelda, et siis saab kohe vihaseks ja nii jubedaid lauseid ja sõnu loopima, et jube. Siis mõtlengi, et olen siin linnas suht üksi, sest tuttavaid on ka siin vähe ja enamusel ka pereelu, mees koju tuleb ei lähe ükski päev mööda ilma jagelemiseta.
Ma ise olen sellest hästi väsinud , et pidevalt mingid jamad. Tähtkujult on mul mees sõnn ja suht sellise jäärapäise olemisega. Jagelemised ja vaidlused ongi tulnud sellest, et ta ei viitsi ise kodus kõike teha ja kui midagi ütlen siis pühaviha täis jne. Samas ei suuda mina ka kõike koguaeg üksi teha. Jagelemised olid juba siis kui ta teiselpool lahte tööle läks.
Ühesõnaga on lood siis selliesd, et sealt kus ma pärit olen on mul võimalus praeguse töökoha kaudu tähtajatulepinguga tööle asuda (hetkel olen tähtaja lepinguga, mis on sügiseni), 2 aastat tagasi ostsin kodulinna korteri (lood olid nagu hapud koguaeg mehega) ja nüüd sain ka lapsele lasteaia koha, mida tegelikult väg raske saada (pea võimatu) väga raske saada.
Nüüd ongi nii, et peaksin homme oma töökohas kindla vastuse ära ütlema, kas lähen sinna tööle või mitte. Tänaseks ma pole suutnud otsustada, mis siis see kõige õigem otsus oleks, kas jätta mees ja kolida lapsega ära ning üksi hakkama saada. Mul sellest närvipingest ka terviseprobleemid tulnud, pidevast nääklemisest ja jamast.
Käisin ühe nõia juures oma tervise pärast aga seal tuli ka palju muid asju välja, mis kõik olid õiged. See nõid ka ütles, et see mees armastab sind väga aga tal on omad vead, tegemist on väga sõbraliku inimesega, kes alati aitab oma inimesi.
Muidugi on veel probleemid tulnud tema vanemate maja pärast kus elame ning mis ikka veel kuulub tema vanematele ja seda talle ennem surma ei annta. Oleme kõvasti seal remonti teinud jne. Nüüd tulevad vanemad seal veel omakorda remontima ja majandava, sest tulevikus plaanis neil sinna kolida, kuid mõte nendega ühes majas ajab mu hauda.
Ma ei eita, seda et ta armastab meid aga tema suhtumine on aastaid haiget teinud ja nüüd tunnengi, et see kõik hakkab kokku kukkuma aga samas ei teagi, mis otsus oleks õige.
Otsust on raske tõesti teha, sest vaatamata halvale käitumisele on meil ka palju toredaid aegu olnud ja kindlasti vaffa laps on meil, keda ta väga armastab ja kaisutab. Mul endal on ka tema vastu sügavad tunded ja see mõte, et peaksin tema juurest ära minema lausa hirmutab. Raske on jätta seda mida oled ülesse ehitanud
Samas ma tean, et olen tubli naine kuna mulle ei ole elus asjad lihtsalt kätte jooksnud, vaid olen pidanud kõvasti vaeva nägema.
Kuid selles olen ma 100% kindel, et tema minuga kahjuks kaasa kindlasti ei tule
Peate homseks langetama väga tähtsa otsuse – kas võtta vastu töökoht vanas kodulinnas või mitte. Ühtlasi tähendab see äraminekut koos lapsega oma mehe juurest. Tundub, et olete ärakolimisele mõelnud juba pikka aega ning astunud ka konkreetseid samme (korteri ostmine, lasteaiakoha muretsemine, töökoha küsimine). Probleeme, mis teid neid samme astuma on ajendanud on mitmeid:
• Abikaasa solvangud, suhtumine ning käitumine (väga palju kodust eemal, ei võta kodutöödest osa)
• Sõprade vähesus/puudumine
• Pingetest tulenevad terviseprobleemid
• Perspektiiv hakata maja jagama ämma-äiaga
On ka positiivne pool – teil on endiselt sügavad tunded oma mehe vastu, selja taga on palju ilusaid ühiseid hetki ning loomulikult ühine laps, keda abikaasa väga hoiab.
Vaadates teie olukorda, siis tundub mulle, et teie murede algallikas on suutmatus omavahel rahulikult rasketest asjadest rääkida. Te mõlemad elate pingelist elu ning vajate muuhulgas tähelepanu ja aega iseendale. Kuna viimasest on puudu ja te mõlemad tundute olema emotsionaalsed inimesed, siis võtavad jutuajamised ilmselt üsna ruttu üksteist süüdistava ning valjuhäälse tooni, kus mõlemad saavad uuesti haiget, kuid lahendust ei tule.
Igasuguse suhte toimimiseks on vaja kahte osapoolt ja mõlema panust. Kuni üks panustab ja teine midagi ei tee, ei muutu midagi. Samas võib olla ka hoopis niimoodi, et te mõlemad mõtlete, et panustate ja mõlemad tunnete, et teine ei mõista teid ja ei väärtusta teie poolt tehtut. Sellisel juhul toimub üksteisest mööda elamine, pooled ei ole teadlikud üksteise vajadustest ja ootustest. Olete te omavahel rääkinud sellest, mismoodi kumbki rahuldustpakkuvat pereelu (koos maja ja lapsega) ette kujutab? Mis on oluline teie jaoks, mis teie abikaasa jaoks? Kas teie mees on teile öelnud, mida ta teilt ootab ja teie oma mehele, mida teie temalt ootate? Tihti me oletame neid asju ja arvame end teadvat teise mõtteid, kuid kui neist asjust omavahel rääkida, selgub palju uut ja ootamatut. Sagedane on reaktsioon: „Aga miks sa seda öelnud ei ole?“
Selline vestlus nõuab ettevalmistamist ja teatud põhimõtetest kinnipidamist. Kõigepealt peate ise suutma neile küsimustele vastata, omama selgust, millist elu teie tahate ja mida vajate ning ootate mehe poolt. Sobival, probleemivabal, hetkel ettevõetud vestluse alguses võite kohe kokku leppida, et kui emotsiooni kerkivad ja tekib tahtmine teisele halvasti öelda, siis tuleb pigem vaheaeg teha, et vestlust konstruktiivsena hoida ja tavapärast mustrit vältida. Oluline on oma arvamust väljendada mina-keeles, rääkida endast ja oma tunnetest, mitte süüdistada teist. Alustage neutraalsest olukorra kirjeldusest, mis teile ei meeldi. Vältige kõiki hinnangulisi sõnu (kõik, mitte kunagi, alati, ainult jne.), kirjeldage ainult seda, mida on võimalik nö. filmilindilt näha – mis on näiteks viimase nädala/kuu jooksul juhtunud. Kirjeldage oma tundeid – pettumus, kurbus, üksindus, viha jne. Rääkige sellest, kuidas see kõik on teile mõjunud – tervisemured, ettevalmistused ärakolimiseks jms. Andke ruumi ka mehele neist samadest asjadest rääkida ja kuulake sügavalt, püüdke siiralt tema vaatevinklit mõista. Usun, et palju asju, mis teie vahel toimuvad, on võimalik paremusele suunata nendest avameelselt ja rahulikult rääkides.
Kirja üldist tooni arvestades tundub mulle, et teie plaan on osaliselt mõeldud ka kättemaksuks mehele – teie olete palju kannatanud ja te soovite (ilmselt alateadlikult), et ka mees saaks sellest osa. Teie hinge sügavusest üles kerkivad kahtlused otsuse õigsuse osas võib olla märk sellest, et tegutsete peamiselt rahuldamata vajaduste ja emotsioonide ajel. See oleks nagu meeleheitlik karje, et märgake ometi, mina olen ka olemas, minu jõul ja jaksamisel on samuti piirid. Samas on teil sisetunne, et see minek võib kujuneda lõplikuks. Üks võimalik alternatiiv, kui te seda suhet päästa soovite, on eelpoolkirjeldatud põhjalik omavaheline vestlus. Kui tundub, et omavahel sellest küll midagi välja ei tule, siis pöörduge paari- või perenõustaja poole, kes aitab hoida rahulikku atmosfääri ning suunab oma küsimustega läbi mõtlema võimalikult suurt teemaderingi. Kui ka sellest midagi välja ei tule, saate vähemalt sisemise kindlustunde, et olete oma osa teinud ning teise tahtmise eest suhtesse panustada teie vastutust võtta ei saa.
