Tere! Olen oma mehega koos olnud kaks aastat, millest viimased paar kuud oleme koos elanud. Ta on olnud alati väga hooliv ja armastav. Mitmeid kordi öelnud, et pole kellegagi kunagi midagi taolist tundnud ning et talle meeldib peaaegu kõik minus. Me senine koos oldud aeg on olnud imeline, kui välja jätta tõsiasi, et kui mul oma praeguse mehega suhe algas, olin ma just lõpetamas oma eelmist 4-aastast kooselu.
Suhte jooksul on uue mehega selle pärast probleeme olnud, et ta arvab, et me oleme liiga palju kontaktis ja kahtlustab, et ma ei ole vanast mehest veel üle saanud. Nüüd umbes kuu aega tagasi mu mees teatas mulle, et ta ei tunne enam nii nagu varem Tema jaoks pidavat see suhe omadega õhtul olema.
Viimaseks piisaks karikaks, väidab ta, et sai õhtu, kui me olime kahekesi voodis ja ma täiesti ilma põhjuseta järsku nutma puhkesin. Ta küsis mu käest, kas ma mõtlesin tollele eelmisele ja paraku ma pidin jaatavalt vastama. See oli vaid üks hetk - meil oma mehega oli kõik nii ilus ja järsku meenus mu eelmise mehe nimi ja ma ei oska seda seletada, miks või millest, aga pisarad tulid iseenesest.
Ise veel jõudsin enne seda mõelda, et ma hakkan teda juba täiesti unustama. Minu jaoks ei tähendanud see midagi. Tundub, et mu uuele mehele aga küll ,sest pärast seda ta muutus Ta ei ole otseselt tahtnud lahku minna, sest mina seda kuidagi ei taha. Kuigi ta on rääkinud, et ehk peaks oma eludega edasi minema. Samas tundub, et osa temast ei taha ka alla anda ja ta ikka üritab neid kaotatud tundeid endas leida veel.
Veel on ta maininud, et ta on oma sihid ja tahtmised kaotanud ning töö on saanud tema jaoks number üheks, kuigi enne seda olin mina see üks. Muidugi olen ma üritanud temaga sellest rääkida ja kinnitanud talle, et armastan teda. Tema aga väga jutukas ei ole, enamik vastused on \"ma ei tea\". Pärast seda rääkimist asjad küll liikusid paremuse poole, ta tundus nagu tema ise.
Kui jõulude ajal ja aastavahetusel ära olin, siis ikka helistas ja saatis sõnumeid, et igatseb ja tal hea meel,et jätkuvalt koos oleme. Pärast aastavahetust aga hakkas ta jälle rohkem omaette hoidma. Oli kogu aeg arvutis ja ei otsinud minuga peaaegu üldse kontakti. Ta ei kallista mind, ei suudle mind, nii ükskõikne. Ütleb, et ta ei tunne seda soovi endas Samas ütleb, et talle meeldib minuga koos olla. Ma ei mõista. Mida ma peaksin edasi tegema???
Kas püüdma temaga veel rääkida või laskma tal rahus oma mõtetega olla. Kas on see ajutine nähtus tänu sellele, et ta haiget sai, või ongi ta otsustanud minust jäädavalt loobuda? Mulle tundub, et see juhtum blokeeris ta tunded ära ja tänu sellele on ta segaduses ja töö ja kõik muu päevakorras. Kuidas seda aga taastada? Mina tean kindlamalt kui kunagi varem, et tahan temaga olla ja jääda!
Tere! Paar kuud on kooselu jaoks kahtlemata lühike aeg, olgu küll, et tutvus on pikem. Üldiselt arvestatakse, et paarisuhe kujuneb välja umbes 2-3 esimese kooseluaasta jooksul. Alles seejärel saab suhe muutuda küpsemaks ja realistlikumaks. See nn „reaalsusse kukkumine“ võib olla valus – kohtumise algusaja illusioonid ikkagi paratamatult purunevad, tekivad kahtlused ja hirmud.
Kuid asi pole kindlasti lootusetu – kui paar asub tasapisi aktsepteerima seda, et nad ongi erinevad inimesed erinevate arusaamade ja väärtustega ning et peale toreda poole (seks, ühendavad tegevused-teemad jms) on elul ka mitte nii tore pool (majanduslikud probleemid, erimeelsused, konfliktid jms), kui vaatamata kõigele jagub tahet kooselu vastutust jagada, teineteisele pühenduda, teineteist toetada ja mõista, peaks olema piisavalt ressurssi pika kooselu jaoks.
Esimeste aastate jooksul toimub suhtes ikka selle väljaselgitamine, kes on suhetes kes, millised on ootused teineteisele ja kooselule, millega ollakse valmis kohanduma, millega mitte jne. See kõik tundub kirja põhjal teie suhtes veel kujunemisjärgus olevat. Siit ka palju segadust. Tundub, et te kumbki veel ei tea veel päris kindlalt, kas te tõeliselt soovite seda suhet üles ehitada, või on kummalgi nii palju kahtlusi-kõhklusi, et ülesehitustöö polegi võimalik.
Teisest inimesest on pea võimatu aru saada, kui te pole temaga rääkinud, teda kuulanud. Ent kõigepealt on teil vaja aru saada iseendast. Mõelge rahulikult läbi, mida te ise elult ja lähisuhtelt soovite, mida vajate, millisest kooselust unistate jms. Seejärel mõelge, kuidas seda sõnastada nii, et olla partneri jaoks võimalikult selge. Tehke partneriga kokkulepe, et saaksite rääkida segamatult ja kiirustamata. Ärge kartke rääkida kõigest sellest, mis teile suhte juures muret teeb.
Kui saate partneriga jagada kõige olulisemat, on kummalegi kindlasti selgem pilt suhtes toimuvast ja segadus väheneb. Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et kumbki räägib enda eest: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, mees omakorda enda omadest. Suhtes on alati kaks poolt. Kui teie küll tahate suhet jätkata, kuid mees ei taha, siis polegi midagi teha, vägisi suhtes olla ei saa.
Ent päris tihti juhtub, et paar või üks paarilistest ei julge rääkida sellest, mis teda tegelikult häirib või takistab suhet jätkamast, kuid need häirivad asjaolud või takistused on tegelikult hõlpsasti ületatavad, kui need vaid välja tuuakse ja kumbki selle nimel pingutab. On väga oluline, et suhtes oleks kummalgi sama palju ruumi, mis tähendab, et kummalgi on sama palju ka sõnaõigust.
Pingelises olukorras on vaja meeles pidada sedagi, et enda hädasoleku ja halbade tunnete kõrval adutaks ka teise olukorda: tema tundeid, tema põhjusi see- või teistsuguseks käitumiseks. Kui kumbki kuulab ainult iseennast, püüdmata mõista teist, on eeldusi olukorrast väljapääsu leidmiseks ja laiemalt ka heaks lähisuhteks vähevõitu. Tundlikkus teise vajaduste suhtes on kindlasti üks hea suhte tunnusmärke.
Tema jaoks pidavat see suhe omadega õhtul olema.