Tere, Oleme mehega suhtes olnud 10 aastat. Meil on kaks last - 3,5- ja 1,5-aastane, olen olnud 4 aastat lastega kodune. Nädal tagasi teatas ta, et tal on töö juures tekkinud ca 3 kuud uus suhe, kus taga on tõsised tunded, seksuaalsuhet neil ei ole. Põhjuseks see, et mina olen ta üksinda jätnud. Küsimusele, kas meie vahel veel mingeid tundeid on, mille pealt me võiksime edasi minna, ta ei vasta.
Samas pakub välja lahendusi, kuidas eluga edasi minna - maja müük, kes kuhu kolib jne. Paaril viimasel õhtul ei ole ta ka enam rääkida soovinud - seniks, kuni mina vanema lapse magama olen pannud, on ka tema magama läinud. Rääkida ta minuga ei soovi ja selline elu on minu jaoks iga päevaga raskem. Minu algatatud jutud, kuidas pere pärast asja parandada, minu pakutud lahendused hääbusid viimati vastusesse: "Aga kui ma ei taha...".
Tema poolt on tulnud ainult materiaalsed lahendused, a la toetan lapsi, maksan laenu, müüme maja, võtame üürikorteri. Aga mitte ühtegi lahendust, kuidas lastele sellest rääkida, kuidas ja millal rääkida sõpradele, vanematele, kuidas meie sellega peaksime toime tulema. Mitte midagi. Ma ei teagi enam, mida teha.
Tunnen, et selleks, et säilitada veel mingidki tunded ja lugupidamine teineteise vastu, pakin ma tema asjad kokku ja palun tal minema minna. Sest niimoodi koos elades kannatavad lapsed selle pinge all ja ka meie suhted, nii et me äkki lõpuks ei suudagi enam normaalselt suhelda.
Seega tundub see mulle ainus väljapääs, et säilitada laste ja enda elus mingiks ajaks turvaline rutiin. Ja et lastel oleks aega muutustega kohaneda. See on küll asjast ühepoolne, poolik lühikokkuvõte, aga tänan teid vastuse eest juba ette.
Praegu on teie suhetes väga keeruline aeg. Olete pühendunud viimastel aastatel kodule ja lastele ning nüüd kuulete etteheiteid, et olete mehe üksi jätnud. Võimalik, et mees on tundnudki end kõrvalejäetuna, väärtusetuna, tal on olnud raske kohaneda peres toimunud muutustega, isaks olemisega. Tema leidis viisi sellega toimetulekuks tööle pühendumise kaudu ning leidus keegi, kes teda toetas ja hindas. Seejuures jäite aga teie üksi ja lähedussuhe kannatas.
Keeruliseks teeb praeguse olukorra see, et ei saa omavahel toimuvast rääkida. Olete püüdnud, kuid mees keeldub. See ongi talle raske, küllap on süütundel ka oma osa. Kolm kuud ühe suhte kujunemiseks on lühike aeg, kuid ometi väljendab mees soovi peres juurest lahkuda. Usun, et pole selge seegi, kuivõrd on see teadlik ja kaalutletud otsus ja kuivõrd püüd vabaneda pingelisest olukorrast. Üks võimalus on anda aega tal selgust luua.
Kui ta tõesti ei taha teiega suhet jätkata, siis ei aita ka surveavaldused, nõudmised ega süüdlase otsimised. Praegu saaksite säilitada lugupidamist enda ja tema vastu tema tahet aktsepteerides ja oma otsuse eest vastutust võttes. Täiesti loomulik on, kui väljendate oma kurbust, pettumust ja valu ning seejuures jättes talle ikkagi valikuvõimaluse otsustamiseks. Kui mees pakub praegu vaid lahendusi materiaalses tähenduses, siis seegi on tema viis probleemiga toime tulla.
See, kus keegi elama hakkab ja milline on rahaline toetus, on oluline, kuigi praegu vajate teie hoopis selgust, mis viis teie suhte purunemisele. Suhete üle arutlemise eelduseks on mõlema valimisolek. Praegu oleks vajalik vältida vastastikuseid etteheiteid, pigem teadvustada, et mõlemal on oma osa suhetes toimuvas, samuti võõrandumises, võimalusel võtta aega, et mitte teha ennatlikke otsuseid. Kui siiski mehe otsus lahkuda on kindel, on ikkagi oluline hoida häid suhteid, kuid sel juhul lapsevanematena.
Kui mehe pere juurest lahkumine tõesti toimub, siis lastele sellest rääkimine võiks toimuda koos, neile on tähtis selgitada peamiselt seda, et hoolite mõlemad lastest endiselt, kes kus elama hakkab, kui tihti nad isa näevad ning vältida laste kaasamist omavaheliste suhete klaarimisse, samuti üksteise halvustamist nende kuuldes.
Parim on ka see, kui teistele lähedastele annate sellest teada koos ja ilma üksteist süüdistamata, üksikasjadesse laskumata. Kui omavahel suhete teemal selguse loomine ja tuleviku üle arutlemine keeruliseks osutub, siis võib olla vajalik kaasata neutraalne ekspert, pöörduda näiteks psühholoogi poole.
