Tere,
leidsin et oleks õige pöörduda enda murega profensionaalide poole kellel on suurem kogemus ja kes oskavad anda pädevamat nõu kui tuttavad.
Nimelt: Olen suhtes naisterahvaga kes on 27a. ise olen mõni aaasta noorem.
Naine on abielus ja tal on 8 aaastane tütar. Meie suhe on kestnud juba 7 kuud ja minu tunded tema vastu on kasvanud ja jätkab kasvamist. Sama väidab ka tema. Koos on olla väga hea ja tõeliselt eriline tunne. Mõra mis tekis naise ja tema praguse abikaasa vahel on tingitud sellest et mees töötab aastaid Soomes ja käib harva kodus. Naine ise väidab, et ei suudaks enda praeguse abikaasaga olla ja tal puuduvad tunded ja füüsiline tung ja kirg mehe vastu, ta ei tea mida teha kas lahutada ja võtta risk tuleviku ees või proovida minuga edasi minna. Olen soovitanud et proovi ja pinguta et äkki siiski suhted tema ja abikaasa vahel paranevad aga tulemusi ei ole. Samas on tema abikaasa hea isa ja tubli mees. Mure seisneb selles,et mina tahaksin minna naisega edasi ja hakata rohkm temaga koos olema. Peale 7 kuud aga ei suuda naine jõuda selgusele mida teha, kõige tähtsam on naisele loomulikult laps ja lapse tulevik. Ma olen mõelnud, et mida peaks tegema ? Üks osa minust arvab, et kui naisel oleksid tõesti suured ja sügavad tunded oleks ta juba lahutanud ja samas mingi on minust mõistab, et ta tahaks olla võimalikult kindel (keegi ei taha ju eksida). Naine ei ole julgenud mehele oma tegelikest tunnetest rääkida ja ma ei tea miks, aga oletan et mees ütleb naisele et sina oled muutunud ja sinus on viga mille tulemusena naine arvad, et tõesti tema on kõiges süüdi. Mina olen naisele öelnud, et kui sa tunned et sa tahad midagi muud elust siis sa pead selleks ka midagi muutma ja tegema. Samas ei julge ta järgmist sammu teha. Mida oskate minule või naisele soovitada ? Olen mõelnud et äkki peaks naisele ütlema et ma soovin et sa langetaksid näiteks 1 märtsiks otsuse mida ta tahab ja kellega ta siis tahab olla ja kui ta seda ei tee siis lõpetan ise asja ära kuna lootust MEIE tuleviku suhtes ta välja ei näita. Kuigi see on ju survestamine siis minu tunded on ju selles suhtes mingit moodi lõksus ja kinni (tahaks edasi, aga ei saa). Ise olen tegelt valmis ootama ja võitlema selle suhte nimel. Või peaksin ma lihtsalt temaga koos olema siis kui on võimalik ja ootama kuni ta jõuab endas selgusele. Kuid siis oletan et ta ei võta arvatavasti midagi ette kui ma temale piire ei sea vaid laseb asjal nii edasi minna nagu nad hetkel on ja see lükkub MEIE tuleviku väljavaated veel kaugemasse tulevikku. Ehk minul on tunded, temal on tunded, aga tema ei suuda lahuta ja seega ei saa meie suhe tõsisemaks minna !!!
Mida oskate soovitada ?
Olete sattunud üsna tüüpilisse olukorda, kus suhe on vallalise ja abielus oleva inimese vahel. Tüüpiline on selline olukord seetõttu, et ,nagu teiegi puhul, on naise mees palju ära ning seetõttu on nende suhe poolik, naise vajadus läheduse ja psühholoogilise hoituse järgi on rahuldamata. Uued suhted tekivadki just selliselt pinnalt kõige rohkem – ühel poolel on rahuldamata vajadused ning ta saab kokku inimesega, kes suudab talle pakkuda just seda, mida ta vajab.
Teine sellisele suhtele iseloomulik joon – abielus olev pool lükkab otsust aina edasi ja edasi. Kui seda olukorda lähemalt vaadata, siis naisel on hetkel ju elu peaaegu ideaalne – tal on mees, kes kindlustab tema ja lapse elu majandusliku poole, lapsel hea ja korralik oma päris isa ning temal on inimene, kes teda hoiab ja armastab. Naistel on väga keeruline leida oma ellu uut meest, kes tema last tingimusteta armastab nagu enda oma. Lisaks on alati lihtsam edasi liikuda, kui oled sunnitud olukorras (sind on maha jäetud), kui olla ise otsuse tegija ning võtta sellega ka vastutus endale.
Vaatame lähemalt ka võimalikke lahendusi:
1) Naine lahutab ja te loote uue ühise perekonna. Naisele võib see tähendada muutusi elustandardis (see on hüpotees, sest infot mul selle kohta ei ole), tuleb hakata endise mehega jagama lapse hooldusõigust ning kõik muud lapsega seonduvad muutused ja küsimused. Kindlasti tuleb tal väljuda oma mugavustsoonist. Positiivne ootus on pingevaba ja armastust täis elu (mille suhtes ei saa keegi anda garantiid). Teile tähendab see ühelt poolt ootuste täitumist, teiselt poolt elu täis uusi kohustusi ja vastutust ning kasuisaks olemist 8 aastasele poisile.
2) Te lähete lahku. Naine leiab tõenäoliselt mõne aja pärast uue inimese (tingimusel, et tema elus rohkem muutusi ei toimu), kes suudab talle pakkuda sama, mis teie. Teie olete vaba ja avatud erinevatele uutele suhetele, mis teie elu rikastavad ning mille hulgast leiate endale loodetavasti „õige“ kogu eluks.
3) Midagi ei muutu, te jätkate samamoodi. Teie sisse jääb kripeldama ootus oma pere järele. Jätkata tasub, kuni suhe teile midagi pakub. Kui ühel hetkel tunnete, et selles suhtes teie elu seisab, siis on aeg küps otsusteks ja konkreetseteks sammudeks. Samal ajal tuleb meeles pidada ka seda, et aeg läheb ning vabade ja vallaliste naiste hulk, kelle hulgast endale uut elukaaslast valida, aina kahaneb. Eelmisel reedel eetris olnud Maire Aunaste jutusaates „Mida teie arvate?“ teemal „Salasuhe“, ütles üks naine, kes oli 2 aastat olnud ühe abielus mehe armuke, et ta lõpetas selle suhte peale kaheaastast ootamist, kuid positiivse poole pealt tõi välja, et ta õppis selle aja jooksul palju ning suudab nüüd oma mehele olla märksa parem naine. Seega on igal medalil kaks külge. Soovitan vaadata iseenda sisse ning otsida vastuseid sealt. Tähtis on tõepoolest see, mida teie tahate.
