Olen oma muret paljudega jaganud ja ikka piinlen ja talun seda kohutavat olukorda, lootes, et see võtab parema pöörde. Meie kooselu on kestnud 13 aastat. Kooselust on sündinud kaks last (8,4). Peale laste sündi läks elu rutiinsemaks. Voodielu ei olnud nii aktiivne kui varem. Mina kui naine lihtsalt ei suutnud :S Mehe vajadused on teadagi suured. Ta tusatses küll, et tema seda lõputult ei kannata. Aga minu jaoks oli see sel ajal justkui vägistamine. Jah ta nägi minu jaoks vaeva. Käis trennis, võttis kaalus alla, loobus suitsust, kolisime oma ette, oma koju. Püüdis palju. Aga midagi oli minus väga valesti. Ma ei suutnud. Natuke pingutasin, aga seda ilmselt polnud piisavalt. Ise tunnen, et see kodune lastega elu ja rutiinsed päevad tegid minuga midagi. Me ju soovisime omale neid lapsi. Teine laps oli küll natuke ootamatu, aga sellegipoolest armastatud ja salamisi oodatud. Ehk sündisid nad liiga vara (25a ja 29a) - nagu mees on hiljem öelnud. Minule vanuse poolest aga sobivad. Ei sooviks just alles nüüd (34a) pereloomisega alustada.
Ja see rutiin kestis kuni selle ajani nüüd, mil mees plahvatas - 2010 a. september. Äkki ta plahvatas ja ütles, et nüüd on kõik. Talle aitab mu lubadustest ja ta ei soovi enam mu pilli järgi tantsida ja tahab lõpuks elada ja olla vaba - elame ju vaid ükskord. Nüüd pea 5 kuud on meil igapäevased tülid ja teineteise süüdistused. Küll lubab üks ära minna ja teine ära minna. Olen ise läinud, siiski tagasi tulnud. Tema lubab minna, aga ei lähe. Ütleb vaid, et küll ta läheb ja läheb niikuinii. Samas väidab jälle, et see tema kodu ja ei lähe kuhugi. Armastan meest ja hindan meie suhet väga ja ei soovi lõppu. Ma ei ole veel päris kindel ka tema soovis seda lõpetada. Kuigi jah mulle ta väidab, et on oma asjad rääkinud ja sellest ei tule enam midagi. Ma ei tea enam mis seisukohta võtta. Ta nagu jonniks ja ei taha alla anda. Kannatan väga. Mu kehakaal on langenud juba inetuks ja kannatan tema sõnasolvanguid. Ja ma ikka loodan, et asi pöördub. MA ei tea kuidas talle selgeks teha, et oma kodu on see kindlus kus saab asjad läbi rääkida, need parandada. Perekond on väärtus. Kui sellest loobud, seda enam tagasi ei saa. Ei ole ma see inimene, kelleks ta mind vihahoos nimetab - enesekaitse.
Jah tal on ka mingi kõrvalsuhe, aga ma ei tea mis tasandil. Tean vaid tohututest sõnumitest.
Ta soovib nagu mingit sorti rahu aega, et endaga olla, aga siin kodus meie keskel seda sellisel tasandil ei saa pakkuda. Praegugi käsib ta end mitte tähele panna ja olematuks mõelda. See on kuidagi mõeldamatu. Ja siis ütleb jälle, et kõik on ikka läbi, mis sellest et paus.
On see mees ilmselt ka tüdinud ja väsinud vankrit vedamast ja vastutamast pere leiva ja kulutuste eest. Heidab seda raha teemat väga valusalt ette. Toob näiteid minevikust.
See kõik on nii keeruline ja röövib mu mõistuse ja jõu. Sooviksin aidata, aga üksi olengi jõuetu. Kõik ongi juba nagu kadunud, aga eksisteerib veel siiski.
Voodielu poole pealt olen selle kriisiga nagu ärganud sügavast unest. Suudaksin jälle seda, mida kaua ei suutnud, kuid nüüd tunneb mees sama nagu mina aastaid, et oleks justkui vägitamine ja tõrjub mind Kas sellel on ka seos kõrvalsuhte osas ?!
Kui ta otsustabki, et läheb, tunnen ennast reedetuna, solvatuna, jah ka pisu süüdi ja ei suuda kunagi andestada seda, et ta ei olnud nõus rääkima ja proovima.
13 aastat kooselu on päris pikk aeg. See on aeg, kui on lapsed sündinud, esimeste kooselu aastate uudsus on rutiiniks muutunud jmt. Teie kirjast järeldub, et suhtes on tekkinud kriis. Kriis- see on oht ja võimalus. See on aeg, kus on vajalik hetk peatuda ja analüüsida, miks me nii suhtleme?
Negatiivsus ja kritiseerimine õgivad suhet. Kritiseerimine murendab partneri eneseusku ja nii kaob suhtest rõõm. Varsti ei ole enam soovi ja jõudu teisele head teha ja suhte eest hoolitseda.
Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega. Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.
Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.
Kindlasti alustasite oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega. Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla. Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana, siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Kas teie paarisuhe on rahuldustpakkuv, mis kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes? Enne kui hakkate partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.
Esitage endale mõned küsimused.
Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla? Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.
See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõppeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.
Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada Teie poolt kirjeldatud olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt Teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige oma tunnetest, mida selline olukord teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile. Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldusigi teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.
Üritage koos leida vastused järgmistele küsimustele:
Millised nägemused on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame meie kooselusse võrdselt? Kas me oleme oma kooselule pühendunud?
Olete üritanud teha oma suhte parandamiseks parimat. Kui aga suhtlemise muster on sedavõrd negatiivne, et on raske leida aega ja tahtmist koos arutamiseks, siis soovitan pöörduda paarinõustaja poole.
Lugupidamisega