tere,
olen omadega täiesti kimpus viimsel ajal ja ei oska ka end aidata. Olen abielus olnud 10.a. ,meil on kaks last. Peale viimase lapse sündi (3.a.tagasi) olen oma abikaasast täielikult kaugenenud.Tunnen ,et ei tunne tema vastu midagi - võtan teda kui laste isa ainult,aga mitte kui abikaasat.Intiimset suhet pole meil juba aastaid- tema küll tahaks,aga mina mitte - kunagi ma end sundisin selleks,et vaid mehel hea oleks,aga lõpuks tundisn,et sellel pole mõtet,teen vaid endale sellega rohkem haiget. Mulle käivad viimasel ajal kõik asjad tema juures närvidele - ta küll on end viimsel ajal kõvasti kätte võtnud ja pingutanud,aga mina olen juba sellises seisus,et vahet pole,palju tema pingutab,mina ei suuda enam niikuinii - ühesõnaga arvan,et armastus on juba ammu-ammu läbi. Oleme ka üritanud lahku minna,aga tema loomulikult ei taha,temal on hea mugav elu ju siin,kuigi ise ka imestan,et kuidas ja kaua ta nii jaksab - mehed ju ei jaksa ilma ...
aga näe jaksab veel - uskumatu
Minu mure lahkumineku juures on see,et ma olen päris palju materiaalses sõltuvuses temast - olen kalkuleerinud nii ja naapidi,aga ega ma üksi rahaliselt hakkama ei saaks - lapsi ma tema juurde mingi hinna eest ei jätaks.Aga tema hoiabki mind sellega kinni,et ta teab,et ma üksi hakkama ei saaks - jääksin nälga ja uut eluaset ma üksi soetada ei suudaks.Tema pole nõus meie ühist elamist maha müüma ja selles ma kindel olla ei saa,kas ta mulle tulevikus lastetoetust maksma hakkaks.Ühesõnaga olen endaga täiega ummikus
Olen ka mõelnud tulla nõustaja juurde - isegi oli mees nõus sinna tulema,aga kuna olen kindel,et meie armastus uuesti ei tärka niikuinii,siis pole koos mõtet tulla. Ei tea kaua ma nii vastu veel pean...
Teiseks mureks on mul veel see - olen sisse võetud ühest mehest,aga kahjuks on ta minu parima sõbranna ex ja lapse isa.Kui sõbranna temaga 2.a. tagasi lahku läks - tegi ta nalja,et näe ex on saadaval ja ta arvab,et meie sobiksime omavahel väga hästi. Viimsel ajal juhtume täiesti juhuslikult autodega üheteisele vastu sõitma - kellegi teisega ma nii kokku ei juhtu - olen juba mõelnud,et kas tõesti on see võimalik. Samas olen ma mures - kui ka meil midagi õnnestuks,siis kuidas ma saaksin veel oma sõbrannaga sõbrannasuhet edasi pidada,ei tahaks temast lahku minna. Ta võib ju hetkel öelda,et pole hullu ja nii tore kui tema laps saab nii toreda nn.kasuema - aga ma kuidagi ei suuda seda uskuda. Samuti ei kujuta ma ette,kuidas ma peaksin oma tunnetest sõbranna ex'le teatama - ma ei saa ju lihtsalt talle helistada või kirjutada - ma kuidagi ei ole selline inimene - aga see vist on ka minu viga,kuna selle 10 abieluaasta jooksul pole mul ühtegi silmarõõmu olnud,mis siis,et praegune kooselu ei paku mulle midagi.Samuti ei julge ma oma päris tunnetest ka hetkel oma sõbrannale rääkida,mis siis ,et ta on minu südamesõbranna ja ta on teadlik minu probleemidest abikaasaga.
Samas olen juba kindel,et kui ma ise midagi oma elu muutmiseks ei tee,ei muuta ka midagi - ei koli ma oma abikaasast lahku ega leia uut suhet - kuna olen nõrk ja saamatu.Samas tunnen nüüd juba lõpuks,et enam ei jaksa - tahaks ka tunda elus armastust,hoolivust jms.Siiani on kompenseerinud mulle selle minu ilus ja hubane kodu ja väga armsad lapsed - aga sellest jääb nüüd juba väheseks...
Lugedes teie kirja tekkis mu silme ette pilt praegustest oludest: auto on lumevallis kinni, välja teda sealt ei saa, juht istub autos, ootab, peab endamisi aru... Jah, kunagi tuleb kindlasti kevad, ükskord see lumi ju ometi sulab, poleks vaja jännata labida otsimise, lume kühveldamise ega õues külmetamisega..., teiselt aga - ära tüütab, tahaks juba välja, tahaks olla kusagil mujal, teha midagi muud...
Teie elus on tõsine dilemma, ja valikud on - nagu ikka elus - teie enda teha. Vaid teie ise saate ära tunda oma tõelised vajadused, ainult teie ise saate nende eest seista. Seesugune vaagimine, nagu te kirjas oma mõttekäiku kirjeldate, kuulub mõistagi valikute tegemise juurde. Minu arusaama kohaselt saab inimene kõik (olgu: peaaegu kõik), mida ta tõeliselt tahab. Vahel läheb palju aega, et selgusele jõuda. Rahulolu, mugavus suhetes, õnnelikkus - need mõisted tähendavad inimestele erinevaid asju. Mõelge, millised on teie elu kõige suuremad väärtused ja püüdke seista selle eest, et kõige olulisem oleks kaetud.
Paarinõustaja juurde on ehk tõesti hilja minna, sest kui ühel paarilistest puudub igasugune motivatsioon suhte kallal tööd teha, siis suhet taastada ei õnnestu. Abi võiks ehk olla individuaalnõustamisest, et oleks kergem iseendas selgusele jõuda. Inimesel endal ongi raske – kui mitte võimatu – olla n-ö kotkas taevas iseenda kohal. Seesuguseks kotkaks võib aga olla teine inimene, miks mitte ka hea sõbranna, kes kuulata ja toetada mõistab. Kui on soovi jätkuvalt iseennast uurida ja muutuste kaudu endaga tulevikus rohkem rahul olla, võiks kaaluda ka individuaalnõustaja või -terapeudi juurde minekut, kes enesearengut suunata aitaks.
Igal juhul on teil ilmselt ees põnevad ajad, sest enesearenguga tegelemine annab reeglina väga palju häid impulsse, seda kõige laiemas mõtte. Soovin teile edu!
