Tere. Olen 25 aastane abielunaine. Olen väga aktiivne inimene. Käin tööl, ülikoolis magistratuuris, trennis ja lisaks meeldib ka nädalavahetusi sisestada silmaringi laiendavalt või mõnusalt tantsupõrandat vallutamas. Ilmtingimata käin igal tööüritusel ja tihti käin ka koolitustel. Ja ma ei tunne ennast väsinud, vaid rõõmustan sellise kiire eluviisi üle. MINU ABIKAASA: on 30 aastane noormees, kes on iseloomust väga rahulik aga kindlameelne. Ehk siis väljas tema ei käi ei koos minuga, ei ilma minuta, kuna see ei huvita teda ja ei pakku heat meelt. Aga oleme kokku leppinud, et minu väljas käimised ei ole piiratud ( mõistlikuse piirides). Nüüd aga hakkab mees tundma, et talle ei meeldi mu eluviis ja ta tahab, et ma viibiks rohkem kodus ( vahest ka armukadetseb ), kuid siis, kui ma olen kodus, ei tee me koos mitte midagi ja ma tunnen, et olen kodus selleks, et ta hing rahul oleks. Päevl toimetab mees oma asju, õhtul vaatame koos telekat. Minu jaoks on see natukene masendav aja veetmise võimalus. Me oleme noored inimesed ja võiksime selle asemel käia kinos, teaatris, SPA-s või tantsimas, kuid seda me koos teha ei saa, kuna mehele see ei meeldi. Ühesõnaga meie suhe on muutunud minu jaoks igavaks ja ennast ära ammendanud, kuna olen sellega üritanud võidelda 3 viimast aastat, mis on lootusetu. Mees ütleb, et armastab mind ja kui ta ei meeldi mulle sellisena, nagu ta on, siis ei saa ta midagi sinna parata ja eks pean siis vaatama endale uut meest. Tal on mingil määral õigus (kuna inimesi ei ole võimalik muuta ja ise ma olen tema eluviisi jaoks liiga temperamentne), kuid minul puudub JULGUS seda sammu teha. Oleme 8 aastat koos olnud ja 2 aastat neist abielus. Ma tean, et tegu on harjumusega. Kui on jutt lahkuminekust...tunnen süümekaid, kuna ta oskab minust hoolida ja armastab mind... kardan, et äkki ei ole temast paremat meest. On see tingitud harjumusest ja julguse puudusest või on see armastus? Ei saa ma isegi enam aru. Tunnen ainult pettumust, kuna pole oma eluga rahul ja ei saa seda üksinda paremaks teha. Mis oleks õige? Olen kahe vahel. Kas üritada lootusetult edasi muuta meest või suruda ennast maha... või minna lahku ja mitte piinata ega raisata üksteist. Palun aidake mõistust pähe saada või julgust järgmise sammu tegemiseks. Olen väga hädas ja segaduses. Olen õnnetu.
Näib, et olete võõrandumas teineteisest ja ei tunne enam lähedust, mis on paarisuhetega rahuloluks väga vajalik. Praegu olete segaduses ja esitanud endale dilemma, kas jätkata või lahkuda.
Küllap oli alguses teie suhe teistsugune, et soovisite end teineteisega siduda, oli midagi, mis oli vastastikku hea. Eks oli ju nii, et ka kooselu alguses oli mees rahulik ja kinnine, maaeluga harjunud noormees ja teie aktiivne,, kiiret eluviisi nautiv, enesearendamisest huvitatud. Võimalik, et selline erinevus oli alguses just köitev, vastastikku täiendav. Nüüd aga kujutavad need erinevused hoopis ohtu ja mittemõistmist, kuigi oma põhiolemuselt olete ja jätkuvalt sellised.
Mida rohkem mees teeb etteheiteid, et oleksite rohkem kodus, seda enam sooviksite seal mitte olla. Ja kui mees tunneb end üksi teie äraolles, seda enam väljendab ta rahulolematust. Kirjeldate, et olete püüdnud tema soovi arvestada, kuid see teeb teid ennast rahulolematuks. Ja jätkate oma pettumuste toitmist. Mis oli varem sellist, mida oli koos hea teha nii, et see mõlemale meeldis. Kui vaid üksteisele kohustundest teeneid teha, ise millestki olulisest loobumise hinnaga, siis varem või hiljem tekib ohvri tunne ning etteheited.
Kirjast selgub, et põhiküsimus on praegu, kuidas panna meest probleemi märkama. Tal justkui kõik korras, kuigi ta pole rahul, et olete palju ära. Sealt siis ikka koorub ka tema vaatevinklist probleemi määratlus. See peaks ju teda huvitama, kuidas saada teid rohkem temaga aega veetma.
Ilmselt ei mõju see ja küllap olete seda ka kogenud, et teineteist piirata või ettekirjutusi teha . Tähtis oleks, et ta mõistaks, mis tähendus on teie huvidel ja eluviisil teie jaoks ja mida tunneb mees just niiviisi elades ja teiega kodus koos olles. Seega, mida teie ise teineteisele tähendate ja mida suhe ja kooselu teile pakub. Kas mees teab, et tunnete end temaga turvaliselt? Kuidas aru saate, et ta teid armastab ja kas tema ka teab, kuidas see teile mõjub. Hea olekski koos rääkida sellest, mida head koos kogete. Pole ilmselt kindlaid võtteid, mis aitaks kõhkluste korral ja aitaks otsustada. Võite ju tõsimeeli ka arutleda, millest ilma jääksite, kui kujutlete, et lähete lahku. Usun, et kui mees soovib, et oleksite temaga, seega hoolib teist ja seeläbi ka teie heast enesetundest ja rahulolust. Ka tema võib olla hakanud kahtlema, kas ta ikka suudab olla teie jaoks köitev ja vajab tunnustust. Kui seda talle pakkuda, siis on lootust rohkem, et ta märkab ka teie vajaduste eest hoolitseda.