tere!olen noor neiu harjumaalt.Ma ei tea,kuidas enam elada:Olen mehega elanud koos üle kahe aasta.Ning see aeg on olnud täis süüdistusi,solvanguid,pisaraid,mahategemisi,mõistmatust.Mehe arust olen ehtne looduskatastroof,kuid minu arust on asi vastupidi.See,et ma pean ütlema,mõtlema,istuma ja astuma,nagu mulle öeldakse,on juba nii tavaline.Parem ei ole asi ka meheemaga,ega ka tööasjadega:Meheema arust ei oska ma üldse mitte midagi nii,nagu tema(seda arvab ka mees),ning tööl on asjad nii,et kui saangi kuhugi tööle,siis algab kohe tagarääkimine,klats,väljasöömine.Muidugi arvatakse siis,et ma olen loll,ning ei oska tööd teha.Eraelu on null,tööd ei ole,koju tagasi minna ei saa,sest isa joob...Mida teha?
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et selgus iseendas on kõikuma löönud.
Teie kirjast saan aru, et korraga on paigast ära paljud asjad. Täiesti normaalne on see, et sellises olukorras tekib segadus ja küsimus kuidas edasi.
Ainuke, kes õiget vastust teab oled Sina ise. Vahel on väga raske ise õige vastuseni jõuda. Sellepärast ongi olemas psühholoogid, kes aitavad inimesel endas selgusele jõuda. Kui on tekkinud taas arusaam iseendast, oma soovidest, vajadustest on palju lihtsam otsuseid teha. Otsustada, kas elada selle mehega edasi või ei? Kas minna koju või otsida uus elukoht?
Kokkuvõttes on lühike soovitus pöörduda psühholoogi poole, kes aitab Teil taas iseennast leida ja ka õigeid vastuseid kuidas edasi.
