oleme abikaasaga koos elanud21 aastat. siiani on olnud häid ja halbu aegu.pöhiliselt häid.aga peale seda kui usaltasin teda kaugemale tõõle hakkas ta mind petma.kogu aeg kui koju tuleb ei sa enam telefoni juurest kaugemale aina helistab ja saadab sõnumeid.minust enam ültse ei hooli.kuigi olen tema heaks teinud kõike[usaltanud ;antnud vabatust jaganud armastust ja austust] mida olen valesti teinud ei tea, [sõnumeid olen ise loomulikult näinud]
See on kindlasti väga valus ja paha olukord teile, aga ka mehele. Pikk kooselu on väärtus, seda peaks püüdma hoida. Kindlasti on teie peas keerlemas palju küsimusi, nii mehele kui ka iseendale.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Kunagi ei maksa otsida, kes on juhtunus „süüdi“. Just süüdistamise pinnalt tekivad olukorrad, kus lahendusi ei saagi tulla. Sest seni, kuni tajutakse end süüdistatavana, et ole kumbki suuteline kuulma teise osapoole valu. Valu on teil aga mõlemal – kummalgi erinev.
Ehk võiks kasu tõusta avameelsetest jutuajamistest, kus kummalgi on soov kuulata ja mõista.
Teisele ütlemata jäänud olulised mõtted, väljendamata haigetsaamised, rahuldamata vajaduste kibedus – kõik need valutavad tihti kummagi osapoole sees (vahel pikki aastaid) ja segavad teineteise mõistmist ning teineteisele andestamist, mis koos edasiminekuks on hädavajalikud. Isegi kui suhet pole võimalik enam kokku lappida, on ikkagi oluline need asjad omavahel selgeks rääkida.
Rääkida tuleks minakeeles: mina mõtlen, mina tunnen, mina kardan, mina arvan, mina soovin, mina eeldan. Alati on abi seletuste otsimisest ja meelespidamisest, et peale ühe seletuse on kindlasti veel ka teisi.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokku leppida.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja palju pingutusi – et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine loob pinge, mille lahendamata jätmine lööb mõra suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta – avatus, ausus, selged sõnumid teineteisele teevad vahel suhtes imet. Jah, juhtub, et seesugune ausus viib ka suhte lõppemisele. Kuid kas on mõtet elada teineteise kõrval aina rahulolematuna või piltlikult öeldes rusikas taskus? See pole ju kindlasti kooselu mõte.
On äärmiselt oluline mitte takerduda sellesse, kuidas see „paha ja kole“, mis meie vahele tuli, täpsemalt oli, vaid küsida: mida juhtunu räägib minust? Minu partnerist? meie suhtest? Kuidas edasi?
Nii lähedussuhete alalhoidmine kui ka purunemine on ikka seotud varjatud allhoovuste, peidus poolega. Seda poolt on paaril endal tihti keerukas märgata, nii et soovi korral võiksite pöörduda perenõustamisse.
