Tere,
Minu mure seisab selles, et meil on mehega täiesti vastandlikud arusaamad laste kasvatamisest. Meil on 3 poega ja ikka aeg-ajalt tuleb ette, et neil on näiteks tuba segamini või on keegi koolis halva hinde saanud. Minu mees lahendab neid olukordi nii, et võtab lapse "letti" (aga mitte üksinda, kuna korter on väike, siis kuulevad peres kõik, kuidas lapsega pahandatakse), ja siis kärgib temaga. Muret teeb see, et ta ei jää peaaegu kunagi ühe teema juurde (nt halb hinne), vaid ühe pahandamise käigus heidab lapsele ette kõike puudujääke, mis meelde tuleb. Et sul on halvad hinded, sa ei käi trennis, miks sul on sellised halvad sõbrad (kusjuures ma ei ole ühegi nende sõbra kohta midagi halba kuulnud ega ka ise märganud, et nad kuidagi halvasti käituksid, mees lihtsalt kahtlustab, et nad ei ole n.ö. "head" sõbrad. Ühe poisi kohta tekkis see eelarvamus selle pärast, et sõber pani oma ratta ükskord liiga maja akna lähedale ja ratas kukkus ning lõi keldri akna katki. Nüüd peab seda poissi halvaks), miks sul on selline lollakas soeng (lubas selle kohe lühikeseks lõigata), sa absoluutselt oma asju ei hoia jne. Siis veel pahandamise käigus kuuleb enamasti laps enda kohta ka, et ta on laisk, lollakas ja lohakas, käitub halvasti ja luperdab jne ja et kui isa ei kasvataks ja ei pahandaks, siis oleks ta juba ammu pätiks läinud. Eile oli jälle üks selline pahandamine ja laps sai siis teada, et enam ta õue sõpradega minna ei tohi (kuna on halbu hindeid - mille põhjuseks on tegelikult see, et poiss oli selle veerandi alguses nädal aega haige ja siis veel mõnel päeval oli koolist ära käimisi ja ei ole jõudnud veel kõiki asju järgi vastata), peab käima trennis (mis on poisile vastumeelne selle tõttu, et treener on teda mõnitanud), kõik alati korralikult ära õppima jne. Terve rida keelde ja käske, mida laps "ei tohi" või "peab". Laps on sellise pahandamise juures tavaliselt vait ja ei julge midagi vastu ütelda, kui isa nõuab, et poiss öelgu, kas ta sai aru ja kas ta lubab edaspidi parem olla, siis muidugi kinnitab, et sai aru ja lubab mida taheti.
Sellist kohtlemist on tunda saanud kõik poisid, aga üht neist peab isa suuremaks patuoinaks, kellest arvab, et ta on raisku minemas. (Olgu öeldud, et tunnistustel olid möödunud veerandil kõigil neljad-viied ja käitumine kas hea või eeskujulik. Isa poolt aga kuulevad, et neljadest saavad kolmed ja kolmedest kahed ning suureks saades ei võta keegi neid siis tööle ja neist saavad asotsiaalid).
Mina tean, et selline laste kasvatamine ei ole tegelikult õige ega lapsele kasulik, tegelikult arvan, et see tuleb neile kahjuks, kuid mehega sel teemal vesteldes ei ole mul õnnestunud teda selles veenda, ta leiab, et mina olen lapsed n.ö. ära rikkunud ja temal isana on kohustus lastele teada anda, et ta ei ole nendega rahul. Minu soovitusi lastekasvatamisalaseid raamatuid lugeda peab ta rumalaks ja ütleb, et ta on neid omal ajal palju rohkem lugenud kui mina (ta on õpetaja), ja et mina ei tohikski neid raamatuid ise lugeda, kuna ma olen nii rumal, et ei saa nende mõttest arugi üldse.
Selliste pahandamiste puhul saan ma ka ise tihti nii vihaseks, et ei suuda lihtsalt pealt kuulata, ja hakkan vaidlema - näiteks ütlen, et lollakas ei pea küll lapsele ütlema, siis hakkame veel omavahel jagelema selle juures ja lastel on sellest muidugi veel halvem. Pealegi ei vali ta oma pahandamiseks aega, näiteks eile võttis ta selle ette kell pool üksteist õhtul pärast sõbra juurest koju tulekut ja lapsed ning ka mina ise saime siis magama alles veidi enne kella kahtteist öösel, ta ei arvesta sellega, et lapsed vajavad piisavalt magamisaega ja et kui on midagi pahandada, siis tuleks seda teha päevaajal. Minule tundub tema lastekasvatamisstiil hüsteeriline.
Samas on aeg-ajalt perioode, kus selliseid pahandamisi ei esine, aga sel ajal ei pööra isa siis nagu üldse laste käitumisele tähelepanu.
Mind häirib see tema üldine hoiak, et poisid on halvad. Arvan, et lapsed vajaksid selle asemel hoopis isa heakskiitu, mis muidugi ei tähenda, et probleemidest ei tuleks rääkida, kuid siis peakski tegelema konkreetse probleemiga, mitte tekitama lastes tunnet, et nad on halvad ja raiskuminemise ääre peal.
Muidugi kogu aeg ta ju ka lastega ei pahanda, vahel ka mürab nendega ja kõditab, räägib neile loomadest ja teadusest, käime koos ujumas, sõpradel külas jne. Samas ei toimu iialgi lastega vestlusi teemal: sa said täna hea hinde, oled matemaatikas paremaid tulemusi saavutanud, oled hea ja tubli.
Omavahel saame me muidu üsna hästi läbi, kui lastekasvatamise teema kõrvale jätta, ehkki meie vahel ei ole ka väga suurt usalduslikkust, ma ei taha tihti talle oma mõtetest ja tunnetest rääkida, kuna ta hakkab enamasti õpetama ja ütleb, et ma tunnen või mõtlen valesti.
Laste pärast olen viimasel ajal tihti mõelnud mehest lahkuminekust, kuid ei suuda otsustada, kas isast lahkukolimine on lastele hea, kuna kindlasti toob see lastele kaasa ka stressi ja ebastabiilsust ning majandusliku olukorra halvenemist. Ja poistele on lihtsalt oluline, et neil oleks isa olemas.
|
