Tere! Läksin mõne kuud tagasi lahku oma vaba-abielukaasast, kellega elasin koos üle 5 a, meil on laps. Lühidalt oli suhte purunemise põhjus selles, et alguses olin väga püüdlik, tegin tema heaks kõik. Ajapikku nägin, et see kurnas mu ära nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt ja psüühiliselt. Võib öelda, et olin sõltuvussuhtes. Kui hakkasin vastavat kirjandust lugema ja end muutma, end kehtestama, oma vajadusi läbi suruma, siis mees virises, et olen muutunud halvaks, isekaks, kuhu on kadunud mu algne mina, ta oli väga rahulolematu. Ka mina olin rahulolematu juba ammu tema panusega, samas aga armastasin teda endiselt. Umbes tol ajal hakkas ta mind petma, millest sain teada tükk aega hiljem. Kuna petmine jäi lahendamata, sest ta keeldus selle põhjusi minuga arutamast, öeldes, et ta ei tea miks see juhtus, aga see oli vale, siis ei saanud teda enam usaldada. Tõmbusin endasse, kuigi armastasin teda edasi. Tema siis vist lõpetas minu armastamise, vähemalt ei öelnud ta seda enam. Siis leidis ta uue naise, armus temasse ja kolis tolle juurde. Nüüd on lahkuminekust palju kuid. Olin kurbuses, masenduses, depresioonis jne. Olen märganud, et aja jooksul on kaotusvalu, üksindus, masendus jms "võõrandumisnähud" leevenenud. Paraku on meil ühine sõpruskond, suhtleme ka lapse pärast. Iga kord kui füüsiliselt kokku puutume, langen 3-4 päevaks äärmisse masendusse, nutan, kaotan huvi kõige vastu, ei suuda mitte midagi teha. Soovin nõu kas oleks mulle parem lõpetada suhtlus temaga (lapse külastuse saame leppida kokku telefonis, mul pole tegelikult vaja teda näha) vähemalt pooleks aastaks kuniks olen piisavalt tugev või jätkata suhtlust ja loota, et järgmine kord pärast temaga suhelemist ei sattu masendusse? Viimane kord tuli ta lapse järgi, too naine autos ja nad läksid nagu uus perekond..Nii kui auto oli kadunud, hakkasin ohjeldamatult nutma ja ei teinud terve nädalavahetuse mitte midagi. Kõige hullem on näha teda õnnelikuna uue naisega ja minuga suhtleb ta ainult argitasandil. Kuigi armastan ja igatsen teda endiselt ja soovin näha-suhelda, siis olen iga kord äärmiselt pettunud, kuna see suhtlus on nii pinnapealne ja tema külmus solvab mind rohkem kui üldse mitte suhelda. Ega me ei räägi meie suhtest ega olulistest asjadest, räägime igapäevaasjadest, lapsega seonduvast. Seega ma ei tea temast enam midagi, mis ta mtleb või tunneb. Ma ei saa uurida ka kuna tal on uus elukaaslane. Kuna lahkuminek oli tema algatus (ta armus pööraselt sellesse naisesse, kes muuseas samuti jättis oma pere tema pärast), siis on mul endiselt alles armastus tema vastu (kuigi ta pettis mind ja temaga koos olles olin tegelikult väga rahulolematu, sest tundsin, et kogu suhe põhineb vaid minu püüdlustel) ja ma igatsen teda näha. Samas tean, et see vaid pikendab mu agooniat. Ehk peaksin talle ütlema, et suhtleme järgmised paar kuud vaid telefonis või meili teel? Tema ei saa arugi, et ma kannatan, näha on, et tema on õnnelik. Ehk oligi nii nagu arvasin, et me suhe püsis 5 a. tänu minu pingutustele ja kui ma lõpetasin panustamise, läks ta minema. See pidigi nii lõppema, järelikult, aga mida teha, et oma eluga edasi minna, temast üle saada? Oleme lahus juba 5 kuud, aga kuna näen teda iga nädal, ei saa teda südamest välja. Kuidas lahendada olukord, kus igatsen temaga suhelda, aga teisalt tean, et mu emotsionaalsele ja füüsilisele tervisele on parem temaga suhtlus lõpetada?
Kuigi teie vajadused ei olnud teie kooselus rahuldatud, toob lahkuminek siiski kaasa tugevad tunded. Mäletate küll selgelt rahulolematust, mida suhtes kogesite, kuid siiski on raske näha teda teisega. Sellised vastuolulised tunded on tavalised, kui inimesed lahutavad ja leinavad. Leinamiseks võib nimetada igasugust lahtilaskmise protsessi, mis toob kaasa olulise muutuse elus. Leinamise ajal inimene kohaneb uue olukorraga ja võib tunda suurt kurbust, viha, pettumust teise ja iseenda suhtes, ka lootust ja lootusetust. Erinevad ja vastuolulised tunded tulevad ja lähevad. Mingil ajal võivad tunded olla väga tugevad ja hirmutavad ning siis jälle õrnemad. Vahel võib olla tunne, et nüüd on leinamine läbi ja et ollakse leppinud uue olukorraga, kuid ka siis on täitsa normaalne, kui mingi sündmus äratab kuskilt sügavalt veel midagi. Tunnete tundminea aitab lasta lahti vanast ja teha ruumi uuele.
Küsite, et kas peaks temaga kohtumise päriselt lõpetama, et vähendada enda masendusse langemist. Võimalik, et sellest võiks abi olla, kuid kindlasti sellest üksi ei piisa. Soovitan leida endale psühholoogi, terapeudi või nõustaja, kellega saate oma tunnetest rääkida. Oluline, et tunded ei jääks teie sisse ja et oleks keegi, kes kuulaks ja mõistaks. Olete hakanud ka iseennast uuel viisil nägema. Ka iseenda arenemine võib erinevaid tundeid üles tuua. Hea, kui annate ruumi oma tunnetele, leiate inimesi, kes teid toetavad ja mõistavad.
Mingi aeg võib leinamise protsess olla väga aktiivne ning tundub, et miski muu pole elus oluline. Ja raske on leida midagi, mis rõõmustaks. Kui aga saate neid tundeid piisavalt endast läbi lasta ja olla mõistetud ja kuuldud, siis tekib ka aina enam hetki, kus saate endalt küsida: „Mis mu südant rõõmustab?, Mida ma vajan just praegu? Mida ma tahan teha?“ Siis hakkate vaikselt ehitama uut eluetappi.
Oma lapse isa suhtes on normaalne tunda armastust ja hoolimist, sest teil on ju palju ühist olnud. Lapsele on oluline, et suudaksite lapsevanematena suhelda. Kuid paarisuhe vajab lõpetamist. Paarisuhe on lõppenud siis, kui kohtumised ei tekita enam tugevaid tundeid. Suhte lõppemisega leppimine võib kesta aasta kuni kaks – tunnete intensiivsus sel ajal võib olla erinev. Võimalik, et teile mõjub toetavalt, kui kohtude lapse isaga mõnda aega harvem, kuid tähtsam on siiski leida enda ümber mõistvaid inimesi, mõelda toetavaid mõtteid ja julgeda tunda kõiki tundeid.
