Tere,
Olen 33 aastane mees ja sooviks nõu kuidas edasi käituda ja mida teha...
Nimelt olen elanud oma abikaasaga koos ühe katuse all peaegu 4 aastat.Tunneme üksteist umbes 10 aastat.Nüüdseks on meil abielu kestnud 1,5 aastat ja omame ühist last kes on 3,3 aastane.
Suhted on meil täielikult jahtunud.Eks eda on põhjustanud minu enese käitumine ja suhted teiste naistega.
Nimelt on minu töö selline kus ma olen ninapidi koos erineva vanusegrupiga naissoost isikutega ja see on valdavalt koguaeg öösel (lõbustusasutus)
Meie suhe hakkas juba karile minema siis kui abikaasa oli lapseootel..Ehk minu kodusviibimised hakkasid olema harvemad järk järgult (mitte ,et ma ei nautinud abikaasa raseduse aega...ei see oli super)..Aga minus tekkisid huvid teiste naistega flirtimine/koos olemine ja nendega intiimselt suhtelmine.
Samuti on ka minu ellu tulnud narkootiliste ainete ( kord kuus ) tarbimine ...mille olen leidnud oma "tuttavatelt" et mõtteid eemal hoida...(Tean ,et see on suur lollus aga seda on juhtunud)..
Joogiga ma ei liialda ja suitsu ei tee.
On olnud ka probleeme sellega kui ma autoga lähen oma öötööd tegema siis vahel peale mõne klaasi alkoholi ma juhtun ka autoga koju sõitma... Tean ka seda ,et see on seaduse rikkumine aga vahel lihtsalt mõtlen ,et mul on peaegu kõigest suva (aga siiski tuleb mulle silmeette oma laps kelle nimel ma pean ikka säilitama kainet mõistust)
Olin jah oma naist petnud meie abielu jooksul mitmeid kordi (mitte ,et hulgi aga no ette tuli) ja me olime ka sellst rääkinud ja minupoolsed vabandused olid ka seal olemas..Kindlasti tean ,et seda tehtut on väga raske kellegil üldse andeks anda ...kuna kui juba korra sa petad kedagi siis eks see pisik on ja jääb sisse ning paratamatult naine mõtleb ,et see ei jää viimaseks korraks...
Tänaseks kui meie laps on saanud juba üle kolme aasta oleme meie oma koosaja jooksul mitmeid kordi ähvardanud lahutusega,lahku minekuga jne..(mitte miskit vägivaldset ega füüsilist)...Mingi hetk oli ka meil juba tehtud lahutuse paber ja allkirjastatud ning olime valmis viima seda ära...Siiani (u paar kuud ) pole me seda veel teinud, kuna meie ühise lapse suhtes ei saa me kokkuleppele ,et kumb temaga peaks/võiks olla.Mina kui isa ei saanud abikaasa lausest aru ,et "tavaliselt on lapsed emadega"...Miks on suuremad õigused emadel kui mitte isadel?!...Ei ole ju tegelikult ...Ja siis nüüd elamegi ühise katuse all lapse nimel..
Oleme vahepeal rääkinud ka sellest ,et koliksime vahepeal lihsalt lahku ja vaataks kas tekkivad tunded või ei...Olgugi ,et mul on võimalus minna oma teise korterisse ja elada seal eraldi siis abikaasast (Mõlemad Tallinnas) ei taha ma olla eemal oma lapsest.
Nüüdseks siis on abikaasal tunded "jahtunud" ja meie kodu on ema ja isa yhine katusealune.
Minu mõte ja küsimus on see ,et kas ma peaksin siis andma aega ja rahu emale (kuidagi võibolla suudaksin ka leppida olukorraga ,et laps oleks temaga ja me jagaks aja ära ( a la nädal ja nädal) ) või elada yhise katuse all ja loota ,et miskit sädet ja tunnet tuleb meie vahele.?!?
Olen püüdnud ka kõikvõimalikel meetoditel meie suhet päästma hakata (olen rohkem kodus,teen oma tööd just siis kui abikaasa ja laps magavad)..teades ka seda ,et eks see mõjub minu tervisele kui ma magan umbes 2-3 h ja siis jälle päevasele tööle naasen.
Vabandan kui minu jutt on sega ja pikk aga ma lihtsalt vajaks teie kui asjatundjate /ja kaasarääkijate mõtteid/soovitusi.....
Minna edasi sellega ,et lasta abikaasal olla omaette ja leida (kui tekkivad) tunded?
Ikkagi lasta enese sees vabaks mõte ,et laps oleks emaga ja siis graafikuliselt olla ise ka lapsega....?
Või siiski olla ühe katuse all ja elada nii nagu se siiani on...Tere,kuidas läheb...head ööd !!??
kirjeldate olukorda, mis on keeruline ja raske mõlemale paarisuhte osapoolele ning mida inimeste eludes esineb tänapäeval suhteliselt sageli. Ehk siis, ühel või teisel põhjusel tekib partnerite vahel teineteisest võõrandumine, tunded ei ole enam sama „kuumad“ kui olid suhte alguses.
Teie poolt mainitud Chapmani raamat on tõesti hea ning seda tasuks lugeda kõigil inimestel, kes on püsisuhtest või unistavad sellest. Sisuliselt räägib ta ka sellest n.ö vanast teadmisest, milles võrreldakse armastust tulega. Kui te süütate lõkke, siis põleb see alguses suure leegiga, kuid kui puid juurde ei panda, siis tuli hääbub tasapisi. Ka armastus vajab toitu, ehk siis osaliselt kõike seda, millest Chapman oma raamatus kirjutab ja nagu raamatuski kirjas, suhte õnnestumiseks peavad oma panuse andma mõlemad partnerid. Sellele lisaks mängivad rolli ka mehe ja naise vahelised erinevused, nt kasvõi selle osas, millist abi/toetust soovitakse, kuidas ütlemisi tõlgendatakse ning mida üldse oma elus vajatakse. Sellelgi teemal on kirjutatud häid eneseabi raamatuid, mida tasub lugeda. Näiteks on väga kasulik John Gray nn. Marsi ja Veenuse sari, nt. „Mehed on Marsilt, Naised Veenuselt“. Paarisuhtest ja koos elamisest on ka Saara Kinnuneni raamat „Leivad ühes kapis“.
Selliste lihtsas keeles, kuid asjast hästi rääkivate raamatute puhul on väga oluline, et ei piirdutaks ainult lugemisega, vaid proovitaks ka teha neis kirja pandud harjutusi või vastavaid muudatusi. Nende elluviimisel on oluline meeles pidada, et kui leek on juba väga väikeseks muutunud, ainult sisiseb, siis võtab muudatustest tekkiva tulemuse ilmnemine aega.
Kui paarisuhtes on esinenud truudusetust, siis on väga hea kui mees ja naine on saanud asjad lahti rääkida. On tähtis, et mõlemad osapooled mõistaksid, miks selline olukord kujunes ning kui minna koos edasi, siis rääkida läbi ka see, kuidas oleks võimalik selle taastekkimist ennetada. Tihtipeale keskendutakse sellele, et kellega koos oldi, kus kohas ja mida tehti. Paljud minu kolleegid psühholoogid ja psühhoterapeudid soovitavad sellistest detailidest hoiduda, sest need võivad tulla kunagi hiljem meelt painama ning ei aita tegeleda sellega, mis oli põhjuseks ja mis saab edasi. Olen oma vastuvõttudel märganud ning ka kolleegid on seda muljet kinnitanud, et tundub, et eriti valusalt kogevad naised mehe truudusetust raseduse ajal. Truudusetus tähendab väga paljude jaoks esmajoones seda, et ta isegi armastab veel seda inimest, kuid teda ei julge enam usaldada. Kui truudusetust on olnud rohkem kui kord, siis seda rohkem usalduse krediit kahaneb ning ühel hetkel võib inimene märgata, et ei hooligi enam oma partnerist. Selle põhjuseks võibki olla teineteisest täiesti lahku kasvamine, kuid ka see, et partner ei julge enam armastada ja usaldada, sest ei taha rohkem haiget saada.
Küsite, et mis saab edasi - Kas kolida alguses lahku ja vaadata, mis saab või minnagi kohe lõplikult lahku? Kas tunded võivad veel tagasi tulla? Kes/kuidas hakkab last kasvatama? Kõigile nendele küsimustele ühest vastust ei ole. Väga palju sõltub sellest, milline on suhe olnud enne raskeid probleeme, kuivõrd koostöövalmis partnerid on (nt. analüüsima põhjuseid, harima ennast suhete kujunemise-püsimise osas) ja kuivõrd valmis muudatusi tegema. Mõtlesin nendele inimestele, kes on just viimasel 7a käinud minu vastuvõtul ja teie poolt kirjeldatud olukorra puhul on vahest pooltel juhtudel neid, kes on kolinud esialgu lahku, kuid leppinud kokku piirides/reeglites ning tegelenud iseenda ja oma suhte uurimisega, muutnud ennast, kohtunud omavahel jne ja siis ühel hetkel on avastanud, et tunded on tagasi ja nad usaldavad teineteist piisavalt, et uuesti koos elada. Kuid on ka neid paare, kes leiavad sel ajal, et tegelikult ongi parem olla lahus ning siis on näiteks teraapias tehtud tööd selleks, et võimalikult rahumeelselt ja last võimalikult vähe kahjustades lahku minna. Tean ka päris mitut paari, kes on uuesti koos elama hakanud isegi 10 a pärast lahutust ja ütlevad, et nad on nüüd targemad ja elukogenumad ning naudivad oma suhet vahest isegi rohkem kui kunagi nooruses. Seega, kuigi teie soov on mõistetav, ei saa keegi teile ette öelda, et tehke just nii või teisiti, sest see on just see kõige õigem viis, mis parandab kindlasti teie suhte. Kuid üks asi on siiski kindel – kui ei tee mitte midagi, siis ka ei muutu midagi paremuse poole. Vastupidi. Olen oma terapeuditöös väga sageli kokku puutunud ka täiskasvanud inimestega, kes meenutavad kurbusega ja pahameelega oma lapsepõlve ja on oma vanemate peale tigedad/solvunud. Seda just selle pärast, et vanemad on elanud ühe katuse all koos oma lapse pärast. Alles mõni kuu tagasi ütles mulle üks inimene, et kui ta oli 7 aastane ja õde 10 aastane, siis nad unistasid vahepeal sellest, et vanemad läheksid lahku. Sest kodune õhkkond oli pingeline ja külm. Kui nad olid koos isa või siis ainult emaga, oli elu rõõmus, pingevaba. Lapsed, ka väga väikesed lapsed, korjavad vanematevahelised pinged väga kiiresti üles ning reageerivad siis neile omal viisil (nt. nutmisega, agressiivsusega, omaette hoidmisega vmt.). Seega, oma paarisuhtega töötamine ehk naisega asjadest rahulikult rääkimine, on midagi, mis on vajalik nii teile mõlemale kui ka teie ühisele lapsele.
Olete oma postituses maininud ka endapoolset alkoholi- ja narkootikumide tarbimist. Mulle jääb kirjadest arusaam, et te olete tarbimist vähendanud, kuid loobunud ei ole kummastki. Arvestades seda ja muid tegureid, milledest on eelpool muus kontekstis juttu olnud, siis olen päri teie mõttega selle kohta, et võiksite oma muret arutada kellegi kolmandaga koos. On väga hea, kui teie naine oleks ka kaasatud, kuid teraapiat või nõustamist on võimalik alustada ka nii, et alguses osaleb ainult üks partner.
Kokkuvõtteks, te olete raskes olukorras, kuid jääb mulje, et te olete mõistnud oma rolli sellise olukorra kujunemisel ning tahate asju muuta ja olete üht-teist asunud ka juba tegema. Seega, alustage näiteks sellestki, et selgitate välja, millised on teie enda ja teie naise armastuse keeled ja hakake tasapisi kõnelema temaga tema keeles. Oluline on ka teineteise mõistmine ja sellegi mõistmine, miks antud olukord tekkis ning mida oleks vaja muuta, et oleks võimalik koos edasi minna. Mulle jääb teie teisest postitusest mulje, et võib-olla on ka teie naine huvitatud sellest, et asju arutada-analüüsida. Kuid ilmselt kardab ta haiget saada ja teid usaldada on tal ilmselt väga raske. Rääkida, arutada, analüüsida – nii on võimalik mõista, teha muudatusi ja vaadata, mis siis tulevik endaga toob.
Tean ka seda ,et see on seaduse rikkumine aga vahel lihtsalt mõtlen ,et mul on peaegu kõigest suva (aga siiski tuleb mulle silmeette oma laps kelle nimel ma pean ikka säilitama kainet mõistust)